Osa poliitikakujundajaid ja ka -jälgijad on kooseluseaduse menetlemise käigus teinud etteheiteid huvigruppide tegevuse intensiivsusele. Küllap näevad vastase tegevuses tõendeid agressiivsusest ennekõike ise ülitundliku närvikavaga debatiosalised. Objektiivsema pildi huvides arutlen kõrvaltvaatajana, kas vastandlike huvide eest seisjate tegevuses on tooni ja stiili puhul põhjust arutleda eetika üle. Kas kohati räige retoorika, vähe fantaasia varuks jättev pildiline abimaterjal, ülilihtsustav debati raamistamine ja vastaste sildistamine väärib eetilises plaanis sellist hukkamõistu, mis peaks ka pelgalt ratsionaalselt, argumentide varal otsustavat mõtlejat kallutama selle poole, et eetilisi piire (oletatavalt) ületavat osapoolt selle eest karistada.
