Osa poliitikakujundajaid ja ka -jälgijad on kooseluseaduse menetlemise käigus teinud etteheiteid huvigruppide tegevuse intensiivsusele. Küllap näevad vastase tegevuses tõendeid agressiivsusest ennekõike ise ülitundliku närvikavaga debatiosalised. Objektiivsema pildi huvides arutlen kõrvaltvaatajana, kas vastandlike huvide eest seisjate tegevuses on tooni ja stiili puhul põhjust arutleda eetika üle. Kas kohati räige retoorika, vähe fantaasia varuks jättev pildiline abimaterjal, ülilihtsustav debati raamistamine ja vastaste sildistamine väärib eetilises plaanis sellist hukkamõistu, mis peaks ka pelgalt ratsionaalselt, argumentide varal otsustavat mõtlejat kallutama selle poole, et eetilisi piire (oletatavalt) ületavat osapoolt selle eest karistada.
Eestkoste, kampaaniate objektiks on poliitika kujundamise protsessi eri staadiumides tehtavate otsuste mõjutamine. Erinevalt lihtsakoelisest käsitlusest, kus huvigrupid mõjutavad seadusandjaid seaduseelnõu toetama või vastu olema selle kolmanda ehk viimase lugemise eel, on poliitika kujundamise protsessis kümneid selliseid otsustuskohti (probleemi tajumine / defineerimine, probleemi tõusmine valitsuse päevakorda, formuleerimine, legitimeerimine, rahastamine, elluviimine, hindamine, tagasiside ja korrigeerimine / peatamine). Probleemi kerkimine avalikku päevakorda, millest poliitikakujundamine tihti algab, on massimeedia ajastul enamasti kastetud suvalise, tihti juhusliku, ent kõige vähem tähtsama asjaoluni läbiuuritud üksikjuhtumi detailidesse, mis mõjutab informatsiooni vastuvõtjat emotsionaalselt.
Peaaegu igas poliitika kujundamise faasis on oluline tegur probleemi (mida sobiva poliitikaga lahendada püütakse) aktuaalsus ja selle kognitiivsed eripärad (kui tundlik on probleemi suhtes elektoraat, erakonnad, meedia jne, kes ilmselgelt on omavahel vastastikuses mõjusuhtes). Poliitiliste otsuste tegemisel – nii valimiskäitumises kui ka poliitika kujundamises otsustajate poolt on emotsioonid ja kognitsioon omavahel tihedalt seotud. Mõjukas kommunikatsiooniteoreetik Manuel Castells1 väidab, et poliitiline kognitsioon on vormitud emotsioonidest. Informatsiooni töötlemine otsustusprotsessis võib, ent ei pruugi olla kammitsetud hirmust, ärevusest. Sellest võib järeldada, et on ka kaht tüüpi poliitilisi otsuseid: ratsionaalne otsustamine, kus kaalutakse ja hinnatakse uut informatsiooni, ja sellised otsustusmudelid, kus otsused allutatakse varasemale kogemusele. Keerulisemad käsitlused viitavad võimalustele, et tegemist on teineteist täiendavate protsessidega – Mackuen et al.2 valijakäitumisuuringus viidatakse, et oma valikutes kindlad ideoloogilised valijad hakkavad oma valikut ratsionaalselt kaaluma juhul, kui õnnestub erutada nende emotsionaalseid häiremehhanisme.
Käsitluses kasutatud afektiivse intelligentsuse teooria järgi on poliitilise käitumise juures otsustavad emotsioonid entusiasm (ja selle vastand – depressioon) ning hirm (ja selle vastand – rahu(meelsus)). Ideoloogiliselt laetud valijad käituvad entusiastlikult ning hoiavad oma valikutes partei sõnastatud põhijoont, hirmunud ja ärevile aetud otsustaja kaalub oma valikuid hoolikamalt, ratsionaalsemalt. Sellise käsitluse põhjal on vastupidiselt mitteformaalse loogika apostlite hoiatustele, et valimisdebattides ja poliitikas ei tohiks olla kohta hirmule ja hirmutamisele, ärevusel siiski oma konstruktiivne roll. Samuti ei tohi ärevust ja hirmu segada ühte patta vihaga. Neid on funktsionaalses mõttes3 võimalik otsustavalt eristada: ärevus on reaktsioon välisele ohule, mille üle ohustataval isikul on vähe kontrolli; ärevust seostatakse kõrgenenud valmiduse ja tähelepanelikkusega ümbritseva suhtes ning ohtude vältimise hoiakuga. Viha on aga reaktsioon negatiivsele sündmusele, mis on vastuolus meie ihadega. Viha näeb ebaõiglust ja püüab leida selle põhjustaja, kuid põhjustab ise sündmuste ebaadekvaatset töötlemist (sellega kaasneb valmidus aktsepteerida senisest suuremaidki riske).
Muidugi näeme kampaaniates, olgu need siis erakondade või eestkosterühmade omad, ka viha esilekutsuvaid võtteid. Nende võtete mõju kinnitavad nii mahukad teadusuuringud kui ka kampaaniastrateegide praktiline kogemus: oma varasema valiku (nt kandidaadi) suhtes vihale aetud valija muudab suurema tõenäosusega aktiivselt oma valikut, seda tingimata ratsionaliseerides. Siin on ka peidus üks paradoks. Pelgalt Savisaare vastu esilekutsutud vihatunne juba olemasolevaid teisiti valijaid ei mobiliseeri. Selleks on vaja hirmu- ja ärevustunnet, et ühe kandidaadi valituks osutumine või valiku langemine ühe poliitikavariandi kasuks ähvardab minu elukvaliteeti ja lootust, et sellele vastu seismine võib olla tulemuslik. See lihtne skeem aitab mõista ka mitut viimatist Eesti poliitkampaaniat. Oma valijabaasile nende valikut taaskinnitavaid, optimistlikke ja entusiastlikke kampaaniad on viimasel kümnendil kahtlemata kõige paremini teinud Reformierakond.
Nagu on öelnud USA asepresident Biden ühel Iisraeli-USA eestkosterühma kohtumisel, on igasugune poliitika isiklik. Emotsioonidel on suur roll meie poliitiliste otsuste kujundamisel – olgu me poliitikud või valijad. Oleme osa sotsiaalsetest võrgustikest, kus enamasti on meiega sarnased inimesed. Meie suhtumist mitmesugustesse teemadesse, olgu see kooseluseadus või mõne tarbekauba brändivalik, mõjutavad inimesed meie sotsiaalvõrgustikes – see on turunduse vundament. Poliitilises turunduses mõjutavad meie ja meie lähedaste valikuid emotsioonid, sealhulgas hirm alternatiivi, tuleviku ees. Hirm ja ärevus motiveerivad inimesi oma valikuid üle vaatama, analüüsima, koguma rohkem informatsiooni, aga seda jällegi ainult teatud tingimustes – siis kui üldine ohutaju on suurenenud. Õnneindeksi tipus olevas ühiskonnas ei saavuta hirmukampaaniad arvestatavat efekti.
Eelnev ei tähenda, et hirm ja ärevus on poliitikas valikute kujundamise kesksed tegurid. Informatsioon, argumendid on ratsionaalsete valikute langetamisel endiselt väga olulised. Emotsioonide roll on inimeste tähelepanu püüdmises, nende aktiveerimises. Ted Brader4 on väitnud, et emotsioonid annavad argumentidele jõudu, ning on edukalt näidanud, et negatiivsed kampaaniad lihtsalt kütkestavad inimesi rohkem: pahaendeline muusika ja negatiivseid emotsioone loov pildikeel sundisid inimesi pärast reklaami otsima rohkem informatsiooni, samuti jäeti klipile järgnenud uudistesaatest meelde rohkem teavet. Hoogsa muusika ja naeratavate lastega reklaam põhjustas vaatajais küll entusiasmi, aga vähendas neis huvi süveneda kandidaatide või pakutud poliitikavariantide sisusse. Hirm ja ärevus suurendavad tähelepanuvõimet ja entusiasm annab positiivseid kinnitusi juba kujunenud valikutele.
Ka kooseluseadus on andnud oponentidele võimaluse kasutada otsustajate käitumise mõjutamiseks emotsioone. Ma pole kindel, kas asjaosalised prognoosivad õigesti oma teguviisi tagajärgi. Edukalt ärevusse aetud seadusandjad võivad mõista, et tegemist on olulise otsusega, kus on vaja argumentidesse süüvida ratsionaalselt, koguda võimalikult palju teavet ja langetada kaalutletud otsus, kus partei põhiliin enam hääletust kontrollida ei suuda. Teisalt, kõrvalt vaadates teeb mind ettevaatlikuks kooseluseaduse toetajate valitud konservatiivne, hillitsetud taktika, kus on paremaks peetud vähima võimaliku käraga tulemuseni jõuda. Selline strateegia ei tekita entusiasmi ka selle poliitika loomulikes pooldajais. Sellise strateegia tagant kumab hirm, et ehk on kooselu seadustamise toetajate baas ühiskonnas ohtlikult õrn. Mina oleksin kindlasti läinud agressiivsema strateegia peale. Poliitikas ei anna targem järele. Tundub ka, et kooseluseaduse vastased on peale oponentides hirmu tekitamise näinud vaeva ka oma toetajate entusiastlikus mobiliseerimises. Kumba osapoolt selliseks kujundatud otsustuskeskkond rohkem soosib, näeme peatselt.
Lõpetuseks ka vastus artikli alguses toodud küsimusele: kas agressiivsed ja emotsioonidele põhinevad kampaaniad on eetilised? Parafraseerin siin julgelt Bertrand Russelli sõnu, kelle eluajal oli psühholoogia tõendipool veel küll nõrk: meie fundamentaalsed impulsid pole ei head ega halvad.5 Hirm ja lootus on eetiliselt neutraalsed. Russell meenutas mulle veel üht paradoksi. Kui kristlik meetod on oma põhiolemuses alati seisnenud inimlike instinktide mahasurumises, siis kooseluseaduse debati üks osapool on läinud just vastupidist, hirmu ja ärevuse esilekutsumise teed.
1 Manuel Castells, Communication Power. Oxford University Press, 2009.
2 Marcus E. George, W. Russell Neuman, Michael Mackuen, Affective Intelligence and Political Judgement. University of Chicago Press, 2000.
3 The Oxford Handbook of Political Psychology: Second Edition. Oxford University Press, 2013.
4 Ted Brader, Striking a Responsive Chord: How Political Ads Motivate and Persuade Voters by Appealing to Emotions. American Journal of Political Science, 2005, vol 49, nr 2, lk 388–405.
5 Bertrand Russell, Sceptical Essays. Routledge, 2009.
