Valimiseelsel perioodil räägitakse tavapärasest rohkem korruptsioonist, seda nii võimukandjate tavapärase töö kui ka valimiste enda kontekstis. Kui valimised on läbi, saabub korruptsioonirahu ning asutakse oma tavaliste juttude ja toimetuste juurde
Riigikogu tegevuse kohale puhuti suve hakul kaunis, kuid hõlpsasti lõhkev eetikamull.
Osa poliitikakujundajaid ja ka -jälgijad on kooseluseaduse menetlemise käigus teinud etteheiteid huvigruppide tegevuse intensiivsusele. Küllap näevad vastase tegevuses tõendeid agressiivsusest ennekõike ise ülitundliku närvikavaga debatiosalised. Objektiivsema pildi huvides arutlen kõrvaltvaatajana, kas vastandlike huvide eest seisjate tegevuses on tooni ja stiili puhul põhjust arutleda eetika üle. Kas kohati räige retoorika, vähe fantaasia varuks jättev pildiline abimaterjal, ülilihtsustav debati raamistamine ja vastaste sildistamine väärib eetilises plaanis sellist hukkamõistu, mis peaks ka pelgalt ratsionaalselt, argumentide varal otsustavat mõtlejat kallutama selle poole, et eetilisi piire (oletatavalt) ületavat osapoolt selle eest karistada.
Piisava avatuse puhul ei saa nii riskantsed hääletus- ja rahaannetussüsteemid üldse tekkida, sest avatud organisatsioonis leidub alati keegi, kes õigel ajal protestib ja nõuab minimaalset korrektsust.
Edaspidi tehtaks menetlustoiminguid riigikogu liikme puhul ainult asjaosalist informeerides à la „Tere, me hakkame teid nüüd salaja pealt kuulama”.
Sirbis on olnud juttu teaduse rahastamisest ja selle muudatustest. Nüüd, mil teadlaste ringis on teada Eesti teadusagentuuri (ETAG) uued institutsionaalsed uurimistoetuste saajad, võiks selle teema uuesti üles võtta, kui eesmärgiks on läbipaistev rahastamissüsteem ja korruptsiooni vältimine.