Teadlaskond vajab eetikadebatti

 

Sirbis on olnud juttu teaduse rahastamisest ja selle muudatustest. Nüüd, mil teadlaste ringis on teada Eesti teadusagentuuri (ETAG) uued institutsionaalsed uurimistoetuste saajad, võiks selle teema uuesti üles võtta, kui eesmärgiks on läbipaistev rahastamissüsteem ja korruptsiooni vältimine.Ei saa eitada, et üks osa teadlaskonnast on rahul teaduse rahastamise süsteemi korrastamisega, mis väga selgelt joondub mõnes aspektis teadus- ja haridusministri eelistuste järgi (nt suurem rõhk loodus- ja reaalteadustele ning vähem humanitaaridele ja sotsiaalteadustele). Kuid ka rahulolematust ja ebaselgust on palju.Info ei liikunud enne, kui taotlusi hakati esitama, ja ka nüüd, pärast hindamistulemuste teadasaamist, liiguvad hindamisprotsessi kohta pigem kuulujutud kui kinnitatud ja põhjendatud arvamused. Etteheiteid nii hindamisnõukogule kui ka teadusagentuurile tervikuna on mitmesuguseid. Kuigi esmapilgul vaadates näib, et tegemist on lihtsalt rahajagamisest tekkiva kähmlusega, mis ju nii tavaline, on tegemist siiski laiema eetilise probleemiga. Huvide konflikti olukordade ja korruptsiooni vältimine on eetika küsimus. Eetikadebatt on nüüd hädavajalik, sest kui me isegi teadlaskonnas ei valva eetilise käitumise järele, korrumpeerub tõenäoliselt kogu ühiskond. Läbipaistvuse vähenemist ja korruptsiooni suurenemist tajume aga iga päev üha suurema probleemina.Märgin kaks peamist probleemi, mis tulid esile ETAGi hindamisnõukogu institutsionaalsete uurimistoetuste määramisel.Esiteks, ETAGi hindamisnõukogu töökord ei taga huvide konflikti olukordade välistamist. Antud juhul sai toetuse projekt, mille põhitäitja on seotud lähedase perekondliku sideme kaudu hindamisnõukogu liikmega. Kuigi nõukogu töökorras on öeldud, et huvide konflikti vältimiseks peab antud liige end antud konkreetse taotluse hääletusest tagandama, ei välista see regulatsioon hindamisnõukogu liikmele kasulikku otsust. Eriti veel siis, kui liige on samal ajal ka esimees. Kuna ETAG jaotab konkreetse summa teadusraha pingerea alusel, mitte ei otsustata iga projekti puhul eraldi, kas see saab või ei saa, mõjutab iga üksiku projekti hindamistulemus pingerea kujunemist. Euroopa eeskirja järgi taandab hindamisnõukogu liige end kogu otsustusprotsessist. Meil aga saab ta osaleda teiste taotluste hääletusel ja nii mõjutab siiski lõpptulemust. See on korruptsioon. Või mitte?Teiseks, kuigi projektidele tehtud retsensioonid ei ole avalikud, võib neid retsensioone kõrvutades (teadlaskond on ju avatud seltskond ja vahetab omavahel infot) järeldada, et hindajatel puudusid ühtsed hindamiskriteeriumid. Lihtsustatult näide: kui projekti on kaasatud välismaa teadlane, heidab retsensent ette koherentsuse puudumist, kui välismaa teadlast ei ole kaasatud – rahvusvahelise dimensiooni puudumist. Sellise olukorra tekkimine oli võimalik, sest taotluste esitamise ajaks ei olnud hindamiskriteeriume formuleeritud. See on jällegi selgelt korruptiivne – hindamiskriteeriumid töötatakse välja alles pärast taotluste laekumist. Selge, et lähedase sideme korral hindamisnõukogu liikmega ei ole sellisel juhul välistatud võimalik info lekkimine.Selmet hakata nüüd näpuga näitama ja süüdlasi otsima, kes on sellise olukorra tekkimise eest vastutav (ja neid isikuid leiaks), on peamine küsimus, mis tekib, siiski tulevikku vaatav – kuidas sellises olukorras edasi? Teadlaskonna kõige suurem hirm on see, et läbipaistmatu ja ebaausa konkurentsi süsteem kinnistub.Minu arvates tuleks algatada teaduseetika laiapõhjaline arutelu. Tänavu loodi/luuakse pretsedent ja kui rahastamine hakkabki sellisel viisil toimuma, liigub Eesti teadus selgelt sohu. Liigume korrumpeerunud ühiskonna poole.Kuna suurem osa puudutatud isikutest on Sirbi lugejad, võiks Sirp kutsuda kokku vestlusringi eri valdkondade teadlastest (k.a hindamisnõukogu esimees) ning seda kajastada. Sirbi arutelu ei kujune tõenäoliselt ka vastastikuseks poriloopimiseks ja süüdistusteks, nagu see võiks juhtuda nt Eesti Ekspressi või mõne muu väljaande veergudel. Arutelu on kindlasti vaja.Allikas: Sirp