Kohalikud omavalitsused on Eestis korruptsiooni valdkonnas endiselt murekohaks. Sellest annab tunnistust see, et 2020. aastal esines 20% registreeritud korruptsioonikuritegudest kohalikes omavalitsustes. Aastatel 2012-2018 moodustas kõikidest korruptsioonikuritegude büroo poolt prokuratuuri saadetud juhtumitest 40% kohalike omavalitsustega seotud juhtumid.
Pilt pole aastate jooksul kahjuks palju muutunud, mille põhjusteks peame järgmist:
- Kohalike omavalitsuste ressursside tase on üle Eesti ebaühtlane. Osad omavalitsused tunnevad, et neilt nõutakse liiga palju, kuid samas pole ka ühtseid suuniseid, kuidas probleeme lahendada. Et omavalitsused on oma tegemistes autonoomsed, ei kirjuta riik täpselt ette, mida kuidas teha. Näiteks on kohustuslik sisekontrollisüsteemi loomine, kuid kuidas seda täpselt sisustada, on iga asutuse oma valik. Suuresti erineb kohalike omavalitsuste võimekus tulenevalt suurusest, asukohast ja eelarvest, mis teeb keeruliseks näiteks korruptsiooni valdkonnast teadliku linna- või vallasekretäri, sisekontrolöri või -audiitori palkamise. Seetõttu on ühtsete korruptsioonivastaste meetmete levitamine, rääkimata juurutamisest keeruline.
- Vigu tehakse endiselt teadmatusest. Sellest annab tõendust, et 2021. a kohalike valimiste valimisplatvormidest üle Eesti vaid 8 kirjutasid korruptsioonivastaseid tegevusi sisuliselt lahti (https://www.transparency.ee/KOV21). Kahjuks jõudis koalitsioonilepingutesse korruptsioonivastaseid meetmeid veel vähemates omavalitsustes. Teame, et eriti väikestes kohtades ollakse pidevas huvide konfliktis, mis võib halval juhul viia korruptsiooni realiseerumiseni. Kui ametnikele korraldatakse riigi poolt korruptsiooni teemadel koolitusi, pole enamikes omavalitsustes volikogude liikmed koolitatud. Isegi kui koolitusi korraldatakse, ei võeta nendest osa, sest need pole kohustuslikud – ning kohustuslikuks saab volikogule osalemist muuta vaid volikogu ise. Teadmatusele lisandub omavalitsustes kontrolli ja järelevalve ebapiisavus. Erandlik pole olukord, kus võim koondub ühe erakonna või seltskonna kätte pikaks ajaks ning selles olukorras on keeruline korrumpeerunud praktikaid kuidagi muuta. Kahjuks puudub ka avalikkuse ja ajakirjanduse surve kohalikul tasandil viisil, mis aitab riigitasandil ebaeetilisest käitumisest vabaneda.
- Avalikkuse surve puudumisele lisandub väikesele kohale omane väärkäitumisest vaikimine. Enesehindamise küsimustiku pinnalt on vaid kolmandikus omavalitsustest väärkäitumisest teavitamise mehhanismid olemas. Karta võib, et isegi kui meetmed on olemas, kardetakse sellest teada anda, sest väikeses kogukonnas on keerulisem jääda konfidentsiaalseks. Kohaliku meedia kaudu avalikustamisel ei pruugi samuti soovitud tulemust olla. Tänu rikkumisest teavitaja kaitse seadusele see peagi muutub, kuid vihjeandmise meetmete kohuslasteks saavad eelnõu pinnalt vaid üle 10 000 elaniku või 50 töötajaga ehk umbes pooled omavalitsused. Oluline on see, et olenemata vihjekanali olemasolust on töötajal võimalus pöörduda järelevalveasutuse ja õiguskaitse poole, misjuhul rakendub teavitajale endiselt seaduslik kaitse.
Korruptsioonivaba Eesti jaoks on antud tingimustes oluline pakkuda kohalikele omavalitsustele tööriistu, mille toel omavalitsused enda korruptsioonivastase võimekuse üles ehitada saaksid. Näiteks:
- Lõime Justiitsministeeriumi toel korruptsiooniriskide enesehindamise keskkonna www.kovriskid.ee, millele on ligipääs igal kohalikul omavalitsusel. Küsimustikku täites on võimalik kaardistada riskid nii volikogu või valitsuse tasandil ning riskide pinnalt luua vastavad maandavad meetmed.
- Panime kokku soovitused, kuidas eriti volikogu tasandil korruptsiooniriske ennetada. Soovitused on loodud 2021. a kohalike valimiste eel, kuid kehtivad üldjoontes kõikidele omavalitsustele. Nende kokku kaheksa soovitusega tutvu siin.
- Viime kohalike omavalitsuste kutsel läbi koolitusi ja töötubasid nii ametnikele kui valitud esindajatele korruptsiooni ennetamise ja -riskide teemal. Koolituste kohta loe juurde siit.
Loe lähemalt:
Lingid mujalt: