Valimiseelsel perioodil räägitakse tavapärasest rohkem korruptsioonist, seda nii võimukandjate tavapärase töö kui ka valimiste enda kontekstis. Kui valimised on läbi, saabub korruptsioonirahu ning asutakse oma tavaliste juttude ja toimetuste juurde. Juba valituks osutunud saadikute eetika- ja korruptsiooniküsimused tõusevad siis üldjuhul päevakorda seoses mõne skandaaliga. Nii on just õige aeg vaadata, millised on rahvasaadikute korruptsioonivõimalused ning kuidas neid võimalusi vähendada.
Huvide konflikt tähendab olukorda, kus avalik huvi ja isiklikud huvid põimuvad ning otsuse või toimingu tulemus mõjutab ametiisiku või temaga seotud isiku huve. Oma valijate huvide esindamine on riigikogu liikmete töö olemuslik osa, ent seda ei saa segi ajada ei iseenda ega konkreetsete inimeste ärihuvide esindamisega. Selles seisnebki riigikogu liikmete peamine huvide konflikti dilemma – millal läheb laiem huvide esindamine üle kellegi erahuvi edendamiseks? Kui see juhtub, tuleb oma tegevusele pidurit tõmmata. Huvide konflikti tulemiks parlamendi liikmete poolt on üldjuhul seaduste hõivamine – see on salakavalamaid korruptsiooni vorme. Maailmapank on iseloomustanud arenguriikide korruptsiooni riigi hõivamisena (state capture), mis päädib nii seaduste, oluliste ametikohtade kui ettevõtete omastamisena teatud klanni poolt, ning pidanud seda väga ohtlikuks.
Selgete olukordade puhul annab juhtnöörid huvide konflikti vältimiseks korruptsioonivastane seadus, keerulisemate puhul riigikogu liikme hea tava, mida võib küll süüdistada hambutuses, mis aga on siiski teatud liiki majakas, mille loomise tõuketeguriks sai Euroopa Nõukogu GRECO Eestile antud soovitus, aga oli ka vastuseks elamislubade skandaalist tekkinud ühiskondlikule nõudmisele vastu võtta parlamendiliikmete eetikakoodeks. Lisaks sellele koostas korruptsioonivastane erikomisjon 2017. aastal riigikogu liikmetele huvirühmade esindajatega suhtlemise soovitused.