Tulenevalt Euroopa Nõukogu otsusest tuuakse Eesti õigusruumi sisse altkäemaks majandustegevuses. Ka erasektoris on altkäemaksu võtmine ja andmine karistatav, kirjutab sotsiaaldemokraadist justiitsminister Andres Anvelt.
Pean nõustuma Nordeconi juhatuse esimehe Jaano Vingiga, kes kirjutas, et eluvõõrad seadused takistavad normaalset elu. Nii see tõepoolest on.
Kahjuks on aga sõna "eluvõõras" ja väljend "normaalne elu" eri ettevõtjale ise tähendusega. Seetõttu on justiitsministeerium koos kaubandus-tööstuskojaga juba mitu aastat püüdnud ettevõtjate seas tekitada huvi ausa ärikeskkonna diskussiooni vastu, et kõik mõistaksid "elulisust" ja "normaalsust" ühtemoodi – nii ettevõtja, kodanik kui ka avalik sektor.
Eesti ärikultuuri ja poliitilise kultuuri areng on toimunud vägagi sarnaselt, alguses revolutsiooniliselt, viimasel ajal vaevalisemalt. Spekulatiivselt tuuakse siin tihtipeale põhjuseks konkurentsi vähenemise mõlemas sektoris, vahest ka valdkondade kartellistumise, kuigi mulle tundub, et lihtsalt arusaamad ausatest ja ebaausatest võtetest on osal mõlema valdkonna esindajatel ikka erinevad. Seetõttu jääb ka edaspidi eksisteerima vajadus regulatsioonide järele mõningates valdkondades, kus ideaalis peaksid inimesed ise suutma asju ajada.
Kui kasutada Vingi näidet riigihangetega seotud suhtluse liigsest reguleeritusest, siis siin on mitu tahku – ühelt poolt segavad kirjalikult ja tagasiulatuvalt tõendatavad kokkulepete sõlmimised vahetut suhtlust, teisalt aga tunneb selle järele kindlasti vajadust ka ettevõtja: seda siis, kui ta on riigihanke käigus kannatada saanud ja ootab riigilt kaitset. Eriti puudutab see uusi sisenejaid ja väiksemaid ettevõtjaid. Nemad on aga meile vajalikud, sest iga uus siseneja suurendab konkurentsi.
Ülereguleerimist eeskätt karistusõiguses tõesti esineb ja seetõttu on justiitsministeerium teinud kriminaalseaduses revisjoni käigus mitme majanduskuriteo dekriminaliseerimise ettepaneku. Me ei vaja õigusmõistmise karistavat mõõka, kuna üks või teine olukord laheneb eluliselt normaalselt. Samas aga tuuakse tulenevalt Euroopa Nõukogu otsusest uudsena sisse altkäemaks majandustegevuses – sarnaselt altkäemaksu kui ametialase kuriteoga on ka erasektoris altkäemaksu võtmine ja andmine karistatav.
Ausa konkurentsi tagamise eesmärk ei ole vaid sõnakõlks. Maailmapank on hinnanud aastaseks altkäemaksusummaks 1 triljon dollarit (0,7 triljonit eurot). Selle summa sees on altkäemaksud nii avalikus kui erasektoris. Korruptsioon tähendab oma võimu või positsiooni ärakasutamist isiklikuks otstarbeks sõltumata sellest, millises sektoris tegutsetakse. Kui avaliku sektori korruptsiooni puhul tekitatakse kahju riigile ja maksumaksjale, siis erasektori korruptsiooni puhul ettevõttele ja selle omanikule. Kaudselt tekitatakse kahju kõigile maksumaksjatele ja ka riigile, kes korruptsiooni oma taskust sisuliselt kinni maksavad. Altkäemaksu klassikaline element on oma positsiooni parandamine otsustusahelas, olgu see siis nii avalikus või erasektoris, mis aga otseselt kahjustab konkurentsi ja sealt kaudu ka tasakaalus turgu.
Justiitsministeerium on erasektori korruptsiooni teema sisse toodud ka eelmise aasta sügisel vastu võetud valitsuse korruptsioonivastasesse strateegiasse 2013-20. Selle üheks tegevuseks on sotsioloogiliselt uurida, mida ettevõtjad peavad lubatud käitumiseks ja mida mitte. Kuigi mitmed erasektori esindajad võivad siin näha riigi liigset sekkumist, siis tõdedes, et erasektor siin initsiatiivi ei võta, peab ikkagi õigusruumi eest vastutav riik ettevõtjad ühise laua taha tooma, et kokku leppida, kust jookseb lubatu ja mittelubatu piir, mis on eetiline ja mis ei ole, mis on korruptiivne ja mis mitte.
Iga diskussioon erasektori korruptsiooni määratlemise teemadel on teretulnud. Kuigi seadusemuudatuste jõustumine ja praktikas rakendumine võtab omajagu aega, siis kinnitan, et astume siin ettevõtjatega ikka ühte sammu. Eluvõõrad seadused ei ole lõppkokkuvõttes kellegi huvides.
