Uurivatele ajakirjanikele meeldib end maailmaparandajaks nimetada. Kui sellele mõelda rahulikult, küünilise irooniata – mis ajakirjanike tööd vahel teenimatult, vahel teenitult saadab –, siis nii see peakski ju olema. Näiteks kui ajakirjanik saab teada, et kasumi nimel ei soovi tehase omanik uutesse puhastusseadmetesse investeerida ja seetõttu voolavad mürgid toomishoone kõrval olevasse jõkke, milles ujuvad lapsed, kannab loo avaldamine ju maailmaparanduslikku eesmärki.