Riigikogu praegune koosseis kukkus erakonnaseadust paigates lootusetult läbi, kirjutab Kaarel Tarand. Tahtmatult andis riigikogu esimees Ene Ergma jõuluintervjuus Postimehele («Ergma: vahel on kasulikum mõtiskleda opositsioonis», PM 27.12) klaari seletuse sellele, mis põhjustab võimu võõrandumist ning kodanike rahulolematust formaalselt põhiseadusliku riigikorraldusega. Arutluskäikudes vabaühenduste ambitsioonide ning erakondade õigusliku regulatsiooni üle näitas Ergma totaalset teadmatust moodsa ühiskonna ülesehitusest ja seda selgitavatest akadeemilistest käsitlustest. Paar tsitaati spiikrilt, mida lahutavad näiteks Ahto Lobjaka demokraatia-seletusest («Eesti demokraatia koit ja hämarik», PM 27.12) valgusaastad. «[Seoses erakonna asutamiseks vajaliku liikmete alampiiri muutmisega] võivad kindlasti tulla uued väikesed erakonnad, aga kui palju nad suudavad olla nähtavad? Näiteks Tallinnas on 500 inimest väga lihtne kokku saada, aga vaevalt Tartus või Võrus neid teatakse. Partei vastutab ju kogu riigi eest ja kui ta tahab tulla riigikokku, siis peab ta nägema täielikult kogu pilti, mitte ainult väga kitsast piirkonda.» Appi! Parteid ei vastuta riigi eest, see on kodanike, mitte erakondade oma. Riik vastutab küll kodanikele erakondade loomisel tegevusvabaduse tagamise eest. Ja teisal: «Praegu ma ei näe paljudel vabakondadel seda positiivset programmi. Ma näen seda, et nad on rahulolematud ühe ja teisega, küll räägivad nad kartelliparteidest ja sellest, et rahastamist tuleb muuta, aga tegelikult tahetakse ju endale samuti raha saada.» Maha vabakond, pikka iga parteile, või kuidas?! Riigikogu juhile väärib avalikku meeldetuletamist, et tema töökohas avaldavad õpetatud ametnikud Riigikogu Toimetistes ülevaateid ja selgitusi parteielu korraldamise kohta teistes riikides. Enne rääkimist tasuks lugeda. Lisaks veel teemalehed, millest värskeim, 9. detsembril avaldatu toetab riigikogus muutmisel olevat erakonnaseadust taustainfoga erakonna liikmeskonna miinimumtaseme kohta Euroopa riikides. Eestiga sarnane haiglaselt kõrge latt erakonna asutamiseks on veel vaid Serbias ja Slovakkias. Paljudes põlisdemokraatiates aetakse vähimategi künnisteta ja üldse erakonnaseaduseta läbi, aga ka uutest, külma sõja järgsetest on erakonna asutamisele liikmete alampiiri seadmisel olnud näiteks Läti Eestist kaheksa ning Leedu kolm korda tagasihoidlikum. Bulgaaria, Horvaatia ja Poolaga on erinevus juba mitukümmend korda. Mille poolest just eestlased on nii abitud, et ei suuda oma väikesel maal end kaaskodanikele nähtavaks teha ning ideoloogiaid sõnastada vähem kui tuhandekaupa? Valimispraktika kinnitab, et ülemaalise ülinähtavuse võib hõlpsasti saavutada ka üksikisik, kes riigieelarve toetust ja parteiorganisatsiooni abiväge kampaanias kasutada ei saa. Avalikesse vaidlustesse lipsab tihti väide, et Soomes peab erakonna asutamiseks olema 5000 ja Rootsis 1500 erakonna liiget. Ei ole nii, neis küpsetes demokraatiates ei aeta taga mitte liikmete, vaid toetajate arvu. On verst vahet, kas inimestelt saadakse millelegi toetusallkiri või liikmeks astumise avaldus. Asja ilmestab hästi veebikeskkond petitsioon.ee, kus näiteks «Harta 12», kanepi legaliseerimine või tsirkuses loomade kasutamise keelustamine kogus hõlpsasti tuhandeid ja tuhandeid toetusallkirju, kuigi neist kampaaniatest igaüht organiseeris vaid käputäie liikmetega organisatsioon, millel puudub vähimgi eeldus ja vajadus massiorganisatsiooniks (Ergma arvates täisväärtuslikuks) kasvada. Riigikogu analüütikute ja teema eestkõneleja Rait Maruste töödest paistab paraku välja tendents rõhutada küll vajadust kindlustada valimistel erakondade võrdne võistlus, kuid igati pisendada seda, et erakonnad peavad reguleerimise tulemusel olema võimalikult võrdsel positsioonil võimu teostada soovivate üksikisikutega. Just seda viimast aga peab ülitähtsaks demokraatia arengu tähtsaim üleilmne suunaandja OSCE, mille allüksus ODIHR (Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo) kolm aastat tagasi koostas (ja sai Veneetsia Komisjoni heakskiidu) soovitused poliitiliste erakondade õiguslikuks regulatsiooniks. Soovituste keskne idee on reguleerida nii vähe kui võimalik, sest on hulk näidisriike, kus (erakonna)demokraatia töötab laitmatult, kuigi erakondi ei ole nimetatud isegi põhiseaduses. See puudutab muuseas ka erakondade kvalifitseerimist liikmete arvu järgi. Kui latti üldse tarvilikuks pidada, kõlab soovitus lasta see nii madalale kui võimalik, et mingil juhul ei saaks diskrimineeritud (näiteks etnilised vm) vähemused. Veel Veneetsia Komisjoni soovitusi: regionaalse ja kohaliku põhjaga erakondade teket ei tohi takistada; kus eksisteerib riigi (otsene või kaudne eelarveline) toetus kandideerivatele erakondadele, peab samasuguse toetuse kindlustama ka üksikkandidaatidele; rahvaesindaja vaba mandaat peab olema kaitstud igasuguse erakondliku surve eest (Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias jm on see lausa konstitutsiooniliselt keelatud) jne. Lõpuks taandub Toompea (spiiker Ergma sõnastatud) vaates kõik ühele: «nemad» tahavad ka «meie» raha saada. Ja seda ei või ometi lubada! Põrgusse põhimõtted, jumalaga, aated! Head aega, OSCE oma soovitustega, meie hoiame oma rahast hammastega surmani kinni! Just seetõttu kukkus riigikogu praegune koosseis erakonnaseadust paigates lootusetult läbi (parkis bussi oma värava ette, ütleks jalgpallireporter). Ülereguleeritud Eestis tähendab uute paragrahvide lisamine sageli ebavõrdsuse kasvu, mitte kahanemist. Ja see pole arengutee, nagu Euroopa võrdluspilt näitab. Ka mujal Euroopas tehakse ajuti rumalusi, aga eeskujusid on valida kogu spektri ulatuses. Mart Laar kahetses jõuluintervjuus EPLile, et Eesti ei seadvat enam eesmärke. Siin üks: teha vajalikud sammud, et pääseda uute seast põlisdemokraatiate hulka, muutuda ühiskonnaks, kus erakonnad võimule pääsedes teenivad ühiskonda hea tava järgi, mitte seaduste hirmus või soodustusel. Selle saavutamiseks ei kulu isegi raha, küll aga, nagu ka Ahto Lobjakas osutas, kulub poliitikuid, kes teavad, et poliitikas osalemine on privileeg, mitte elatise hankimise allikas. Kaarel Tarand on Eesti Rahva Muuseumi avalike ja välissuhete talituse juhataja
