Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste (Reformierakond) kirjutab mitmest menetluses olevast seadusemuudatusest, mis peaksid suurendama rahva heaolutunnet.
Mõni aeg tagasi kirjutas Tiina Kangro üldiselt üsna tumedates toonides artiklis, et «olime õnnelikumad ja uhkemad siis, kui meil veel valitsused vahetusid». Artiklist nähtub, et ta pidas küll silmas praegust riiki, mitte eelmist omariikluse kogemust.
Võiks ju nõuski olla, kui see kõik poleks juba olnud. Valitsuste vahetumine nimelt. Ja ega need valitsused demokraatlikus ühiskonnas ise võimule saa, ikka vabadel valimistel kõikide osalenute häälte kaudu.
Subjektiivne ootus uuele ja paremale on igati mõistetav ja seletatav. Ka inimestevahelistes igapäevasuhetes oleme laetud kõrgendatud ootustest ja positiivsetest tunnetest uute olude ja inimeste suhtes. Kuid aja möödudes üksteist tundma õppides ootus hajub, inimesed hakkavad nägema ka uue puudusi ja vigu kuni üksteisest tüdinemiseni.
Kui lähtuda teesist, et valitsuste vahetumine teeb inimesed uhkeks ja õnnelikuks, oleksid Eesti inimesed pidanud esimesel iseseisvusperioodi kahekümnendatel ja kolmekümnendate alul olema nii uhked kui ka õnnelikud. Paraku nii see ei olnud.
Võtan siinkohal appi William Tomingase raamatu «Vaikiv ajastu Eestis» (1961), kus ta lehekülgedel 24–25 kirjutab järgmiselt: «Põhiseaduse loojad ei võinud ette aimata, et Eestis hakkab tekkima parteisid nagu seeni pärast vihma [---] ja riigikogu koosseisud muutusid
[---] mitmemeelseteks [---] Riigikogu II koosseisus (1923–1926) istusid mitte vähem kui 14 partei esindajad.» Tulemuseks oli, et 14 aasta ja viie kuu kestel oli meil 20 valitsust. Seega oli valitsuse keskmiseks eaks veidi rohkem kui kaheksa kuud.
Poliitilisest kirevusest ehk mitmekesisusest ja valitsuste kiirest vahetumisest oli rahvas väga halval arvamusel ning see rahulolematus muutus lõpuks demokraatlikult juhitamatuks ja viis vabadussõjalaste liikumiseni ja sealt edasi vaikiva ajastuni koos kõige kaasnevaga.
Siiski, need olid toonased ajad ja olud ning päris otsevõrdlust teha ei oleks õige. Kuid ka nüüdisaja Eestis, üldise majandusliku edenemise ja poliitilise stabiilsuse taustal, on meil soovid ja ootused uuele ning laual ettepanekud suurendada poliitilist mitmekesisust ja vabaneda «kartellierakondadest». Ootus, et saaks parem. Psühholoogiliselt mõistetav, kuid kas ka ratsionaalselt ja kogemuslikult põhistatud?
Riigikogus on menetluse lõppjärku jõudnud mitu eelnõu, mis peaks eelduslikult olukorda parandama ja seeläbi rahva rahulolutunnet suurendama. Et väheneks «äng», nagu rahvusringhäälingu diktor väljendas.
Erakonnaseaduse muudatustega nähakse ette erakonna registreerimiseks vajaliku liikmeskonna toomine tuhandelt alla viiesajani, vähendatakse väikestele erakondadele saatuslikuks olnud kautsjoni kaks korda, valimiskünnise (viie protsendi) alla jäänud erakondade riigieelarvelist rahastamist suurendatakse mitu korda. Täpsustatakse erakondade rahastamise reegleid ja sellekohast aruandlust, täpsustatakse keelatud annetuste sisu ja tagajärgi, suurendatakse erakondade rahastamise järelevalve komisjoni pädevust jne.
Kuigi rahastamise osas leian isiklikult, et oleme surve all keeranud asja üle võlli ja jõudnud sisuliselt riigierakondadeni, kus erakondi rahastatakse valdavalt riigieelarvest, mis on erakondade olemusliku idee vastane.
Lausvastuseisuga juriidiliste isikute annetustele, ka kontrollitud ja läbipaistvatele, oleme juurde loonud lisakoormuse riigieelarvele ja mööda vaadanud asjaolust, et parlamendierakonnad ise otsustavad eelarvemenetluses, kui palju eraldisi nad endale «välja kirjutavad».
Eraldi eelnõus nähakse ette kollektiivse pöördumise ehk nn petitsiooniõiguse kehtestamine. Selle sisuks on, et vähemalt 1000 inimest saaks asjakohaseid reegleid järgides riigikogule esitada ettepanekuid ühe või teise riigielu probleemi lahendamiseks. Seadusandjale on selline ettepanek siduv asja arutamisele võtmiseks.
Kas olla ettepanekuga nõus osaliselt, täielikult või see tagasi lükata või mil muul viisil pöördumisele reageerida, on rahva valitud seadusandja otsustada. Parlamentaarne riik siiski. Kuid ka tagasilükkamist peab põhjendama. Loodetavalt loob see uue dialoogivõimaluse seadusandja ja aktiivse rahva vahel.
Eelkirjeldatud muudatusettepanekuteni jõudmine võttis pikka aega arutamist ja kaalumist. Ei saanud ju unustada sedagi, et ka praeguse iseseisvuse esimestel aastatel elasime üle erakondade ja liikumiste paljususe ning valitsuste vahetumine oli sagedasem kui praegu. Siis leidsime, et konsolideeritud erakonnamaastik ja poliitiline stabiilsus on väärtused, mida taotleda.
Kas nüüd kavandatud sammud meid ka uhkemaks ja õnnelikumaks teevad, näitab aeg. Igal juhul on need tehtud pika kaalumise ja parima äratundmisega.
