Ida-Tallinna Keskhaigla naistearsti Gabor Szirko hinnangul tehakse arstidele avalikkuses praegu natuke liiga, sest nemad ei ole selles süüdi, et neid ei ole hoiatatud ravimifirmade manipulatsioonide eest.
Äsja tuli avalikuks, et ravimifirma MSD korraldas enda väitel koolituse, kuid kohapeal käinud ajalehe Äripäev hinnangul osutus see aga hoopis tuperõnga Nuvaring reklaamürituseks. Teemale laiemalt valguse heitmiseks intervjueeris ERR-i uudisteportaal günekoloogi, kontratseptsiooni lektorit Gabor Szirkot.
Naistearsti juures käies torkab tahtmatult silma reklaammaterjal, samuti sai avalikkus äsja Äripäeva video vahendusel näha, mida kujutab endast tegelikult üks ravimifirma koolitus. Kas Teie arvates on eetiline, kui konkreetsele rasestumisvastasele meetodile tehakse reklaami ärilistel eesmärkidel?
Probleemil on kaks poolt. Üks on see, mida näevad ette seadused – kas sellise infomaterjali hoidmine kabinetis on lubatud või ei ole, kas selline ravimi turundusüritus on seadusega lubatud või ei ole? Siiamaani midagi ebaseaduslikku ju tegelikult avastatud ei ole.
See on muidugi probleemi ainult üks külg. Teine pool kogu probleemist on seotud arstieetikaga.
Kui mõtleme selle peale, et vaadake, et mingisuguse ravimifirma üritus on eetiliselt kahtlase väärtusega, siis see informatsioon iseenesest on, uskuge või mitte, tänapäeval suhteliselt uus. Kogu kokkupuude ravimifirmadega ja see, et ravimifirmad teevad aktiivselt turundust oma toodetele, sellist asja enne vabariigi aega ei olnud.
Praegu on kogu see problemaatika arstidele suhteliselt uus ja ma arvan, et arstid on ka suhteliselt kehvasti ette valmistatud sellise probleemiga silmitsi seisma.
Mina olen mitte väga ammu ülikoolist tulnud noor arsti ja kui ma vaatan vanemate kolleegide reaktsioone kogu sellele meediakärale, siis tihtilugu on nemad hämmingus, et milles see probleem on – et hea küll, et mulle räägitakse ravimist, aga see ei tähenda, et ma nüüd seda ravimit hakkan välja kirjutama, kui see ravimi väljakirjutamine ei ole näidustatud.
Loomulikult on ravimite turundamisega seotud probleemid palju laialdasemad. Samuti riskid, mida arst ise ka võtab endale, kui ta käib sellistel üritustel – ta saab võib-olla küll objektiivset infot, aga ikkagi ta saab rohkem informatsiooni selle konkreetse toote kohta, kui mõne teise toote kohta. See jääb igal arstil isiklikult tajumata.
Ma arvan, et kõige tähtsam praeguses olukorras on just arste harida, et nad oskaksid tähelepanu pöörata sellele, et selline tegevus ei ole päris süütu.
Mina leian isiklikult, et praeguses olukorras tehakse arstidele ikka natukene liiga. Ei ole seda instantsi, kes oleks neid arste ette valmistanud.
See on nagu paljude uute moraalinormidega, mis on kaasaaegses maailmas nõutud või aktuaalsed. Samamoodi on lood tolerantsusega vähemusrahvuste või seksuaalvähemuste suhtes. Ka paljudele vanematele inimestele jääb lihtsalt hämaraks, miks ma pean olema nende suhtes tolerantne. Keegi peab tulema ja seda selgitama.
Ka minu juurde ei ole keegi tulnud ja öelnud, et kui ravimifirma tuleb ja tutvustab sulle oma toodet, palun ole sellest teadlik ja hinda kriitiliselt seda informatsiooni, hangi informatsiooni põhiliselt ikkagi teaduspublikatsioonidest, ole ettevaatlik, kui sa lähed sellistele üritustele, jälgi seda, kas see üritus on teaduslik või mitte.
Siiamaani keegi sellega tegelenud ei ole. Kuna problemaatika on niivõrd uus, siis tegelikult on iseenesest väga hea, et see on nüüd n-ö luubi all. Aga muidugi väga halb on jällegi ajakirjanike väga emotsionaalne lähenemine problemaatikale.
Juba kirjutatakse, et kõik on müüdud ja kõik on sead. Tegelikult võiks sammukese tagasi astuda ja uurida seda, kuidas mujal maailmas on praktikad ja kombed, natukene süüvida ka teaduskirjandusse, uurida tausta, et mis on üldse probleem.
Kas juba see, et ravimiesitleja käib arsti juures, kas see on probleem, kas see on meil Eestis midagi erilist? Või Eestis on eriline see, et korraldatakse selline suur üritus, kus pakutakse süüa ja juua?
See probleem on niivõrd keeruline, ta on filosoofilist laadi, ta on juriidiline, et sellise olukorra tekitamine, kus arstid on ühel pool, ajakirjanikud teisel pool ja patsiendid on hoopis kuskil kolmandal pool, see olukord on iseenesest äärmiselt ebameeldiv.
Loomulikult probleeme on, aga ma loodan, et nendega saab tegeletud viisil, et hundid söönud ja lambad terved – kõik on rahul. Vaenu tekitamine on üsna häbiväärne ja piinlik ausalt öeldes.
Jah, seadused ei piira kõike ja võib-olla arstid ei ole tõesti selles süüdi, kui neile ei ole räägitud sellest, et nad ei tohiks lasta endale reklaami lähedale, kuna see võib neile endile teadmatut mõju avaldada.
Täpselt.
Kuid kas Teie hinnangul on praeguses situatsioonis, kuhu Eesti on jõudnud, arstieetika piiri ületatud?
See on üsna keeruline küsimus. Ma arvan, et on paljugi, mida võiks teha paremini. See puudutab just nimelt arstide enda teadlikkust sellest, et keegi püüab neid manipuleerida. Seal on väga palju ära teha.
See, et kas meil on mingisugune arstieetika katastroof, võib-olla see on ka natuke üledramatiseeritud,
Kas arsti kabinettides peavad olema ravimite reklaamid inimestele nähtavad, seda kindlasti mitte. Teine asi on see muidugi, et kas need on reklaamid või infomaterjal. Kes seda hinnangut peab andma? Väga raske probleem.
Ma arvan, et meil mingit kriisi ei ole. Küll aga arvan, et kindlasti on palju ära teha selles vallas, et nii patsiendil, arstil kui ka ravimifirmadel oleks olemine kergem ja parem, et ei peaks kartma igasuguseid etteheiteid ja süüdistusi.
Aga ma arvan, et mingit katastroofi ei ole.
Allikas: ERR