Enne Arengufondi endise juhi vallandamist valminud audit näitas, kuidas ta kulutas limiite arvestamata fondi raha ja premeeris end aktsiaoptsioonidega. Riigikogu majanduskomisjoni esimehe Arto Aasa hinnangul on fondi loomisest peale jäänud asutuse sisuline pool välisele särale ja rahakulutamistele alla. Aas ütleb, et fondi likvideerimiseks ei jätkuks poliitilist konsensust. Ta loodab, et nõukogu uus esimees Ville Jehe suudab laristamiskultuuri muuta. Tõnis Arro lahkus Arengufondi juhi kohalt „poolte kokkuleppel” juba 24. juulil, aga alles paar nädalat tagasi hakkas tulema signaale, et tegelikult lasti Arro lahti. Tänane Eesti Ekspress avaldab neid põhjusi hulgaliselt. Miks on seda nii kiivalt varjata tahetud? Nüüd tean, et juba kevadel oli õhus märke, et Arengufondis ei ole asjad hästi. Mina küsiks pigem, et mida on siis fondi nõukogu seni teinud? Nõukogu põhifunktsioonid on juhatuse valimine, strateegia kinnitamine ja järelevalve. Viimane neist ehk kõige olulisem. Nüüd näeme, et seitsme aasta jooksul, mil Arengufond on eksisteerinud, pole ükski nõukogu koosseis, v.a viimane, mingit siseauditit teinud. Ja alles nüüd telliti esimene audit, mis oli väga tõsise sisuga. Pean tunnistama, et minul seda ei ole, see on fondisisene dokument. Arengufondi nõukogus on üheksa liiget, aja jooksul on sealt rohkesti rahvast läbi käinud. Kas nad kõik on seni probleemidest mööda vaadanud? Arengufondi nõukogu on tõesti olnud väga suur ja väärikas, prestiižne lausa – suurettevõtjad, ministrid, rektorid, riigikogu esindajad (nõukogus on olnud Aasa erakonnakaaslased reformierakondlased Jürgen Ligi, Kaja Kallasja Urmas Klaas, nüüd ka Anne Sulling ja Valdo Randpere – toim). Küsin samamoodi: mis toimub? Kui loodi Balti innovatsioonifond, siis see viidi Kredexisse. Nüüd teame, et seda tehti sellepärast, et Arengufondi juhte ei usaldatud enam. Toonane majandusminister Juhan Parts oli seitse aastat nõukogus, oleks pidanud sellistele süsteemsetele probleemidele varem jälile saama. Algusest peale on nõukogus olnud ka Jaan Männik. Mina tema asemel tunneksin küll südametunnistuse piinu nõukogus jätkates. Tegemist on ikkagi avalik-õigusliku asutusega, kus maksumaksja raha on ebaotstarbekalt kasutatud. Fondide juhtimise eest on sisse viidud ka optsiooniprogrammid, mis võivad tähendada kopsakaid lisatasusid. Poliitilisel tasandil neid kokku lepitud ei ole. Kes selliseid otsuseid teeb ja nendes kokku lepib? See on olnud Arengufondi enda sisemine otsus, mille tõenäoliselt kiitis heaks ka nõukogu või selle tütarettevõtte SmartCapi nõukogu. Eraettevõttes on sellised aktsiaoptsioonid tavapärased motivatsioonipaketi osad. Nõus. Kui on erakapital, mille omanikud tahavad fondijuhtidele tulemustasusid määrata, on see vastuvõetav. Maksumaksja raha kulutamisega oleksin ettevaatlikum. Teame nagunii, et Arengufondis on väga kõrge palgatase, organisatsioon ise on väga pisike. Aga peale juhatuse esimehe on tegevjuht, fondijuhid… Ma ei tea, mis on olnud aktsiaoptsioonide rahaline maht ja tingimused, aga võib eeldada, et see pakett ei olnud tagasihoidlik. Peale selle kõik teised tegevused – iseendale palga määramine ja optsioonide väljakirjutamine on avalikus sektoris vastuvõetamatu. Arengufond saab raha majandusministeeriumilt, aga allub riigikogule. Teie majanduskomisjoni juhina ei ole näinud kõnealust auditit, mis on samuti maksumaksja raha eest tehtud. Teil pole ülevaadet organisatsioonist. Kas Arengufond on mingi riik riigis, et keegi seda ei kontrolli? Aja jooksul on ta tõesti olnud eraldiseisev ja oma kuludelt selgelt muust avalikust sektorist ees. Riigi kalleimad büroopinnad, väga kallid koolitused, glamuursed üritused, välisreisid, kõrge palgatase. See kõik on üle vindi. Kusjuures, kui Tõnis Arro tööle võeti, paluti temalt, et ta organisatsiooni maa peale tagasi tooks. Arengufond loodi 2007. aastal, buumi ajal, mistõttu ta startis juba kõrgete lootustega ja hoogsalt, sisuline pool jäi välisele särale alla. Ka majandusaasta aruanded on küsimusi tekitanud, eelmisel nädalal arutati seda riigikogu täiskogul. Näiteks oli tehtud juhatuse liikmetega seotud tehinguid, mis ei ole avalikus sektoris väga tavaline. Palgatöö on palgatöö ja sellest peetakse kinni, mitte ei tehta eraldi lepinguid teenuste sisseostmiseks. Ma loodan, et uue Arengufondi nõukogu esimehe Ville Jehega on asutud organisatsioonikultuuri ümber korraldama avatumaks ja mõistlikumaks. Ma saan aru, miks nad seda auditit näidata ei taha. Nad ei taha veel rohkem oma mainet kahjustada. Aga olen nõus, et mineviku probleemid võiks lahti rääkida ja minna siis puhtalt lehelt edasi. Eelmised nõukogu liikmed võiksid tunda endal seda vastutust. Ehk tuleks Arengufond üldse kinni panna, sest asutus, tuntud ka kui „väga kallis jututuba”, on oma aja ära elanud? On ka selliseid mõtteid olnud. Teatud funktsioone võiks täita ka EAS. Poliitilist konsensust selle sulgemiseks tõenäoliselt ei ole, see oleks ebapopulaarne otsus. Võib-olla järgmise riigikogu ajal… Praegu peaks mõtlema pigem sellele, et fondi nõukogu peaks olema väiksem, siis on ka vastutus konkreetsem. Üheksa asemel viis inimest ja rohkem erialaseid teadmisi. Sinna kuulumine on olnud prestiižiküsimus, aga töötulemused on keskpärased. Hakkame lähikuudel ka Arengufondi seadust arutama, see on omal ajal tehtud erakordselt detailne. Laseks fondil ära elada kümnenda juubelini, mis tuleb juba 2017. aastal. Siis peab vaatama, kuidas meie enda kapitaliturud on arenenud ja mis on saanud Arengufondi seirevõimekusest ja analüütilisest poolest. Lemmikküsimus, millele pole kunagi vastust: kes vastutab? Arro läks minema ja sai hüvitisena kahe kuu palga. Nõukogu on uue valitsuse ajal juba suures osas muutunud, mistõttu vanu liikmeid, kes vastutaks, enam pole. Nõukogu vastutab. Majandusministeerium peab samuti teadma, mis fondis toimub. Nüüd on muidugi ka MKM-is uus minister (Arengufondi teemadega tegeleb ettevõtlusminister Anne Sulling – toim), Juhan Parts on juba lahkunud. Majanduskomisjon kohtub nõukogu esimehe Ville Jehe ja juba uue juhatuse esimehega (konkurss uue juhi leidmiseks kuulutati välja 12. septembril – toim) oktoobris. Juhtimisguru läbikukkumine
Tänane Eesti Ekspress kirjutab, kuidas juhtimisguru ja ettevõtja, Arengufondi endine juht Tõnis Arro istus asutust juhtides korraga kahel toolil, teenides rohkem kui peaminister või president. Ta valmistus ka Arengufondi tütarfirma SmartCapi erastamiseks ja lubas samal ajal selle juhtkonnal oma töökohaga väikestviisi äri ajada. Näiteks maksti So-raineni advokaadibüroole kümneid tuhandeid eurosid teenustasu, samal ajal kui firma advokaat Reimo Hammerberg on SmartCapi nõukogu liige. Arrot umbusaldati ka majandusministeeriumis, kus otsustati näiteks uue fondi juhtimine anda Arengufondi asemel Kredexile. Arro reisikuludel puudus limiit, kuid näiteks aastased koolituskulud pidid mahtuma kuupalga suuruse summa ehk 5800 euro sisse. Tänavu kevadel oli Arro ja nõukogu esimehe vahel üks suuremaid kokkupõrkeid, kui Arro palus kinni maksta eriti vinge 54 000-eurose koolituse.