Eesti on mitmes aspektis erinenud teistest postsotsialistlike riikidest. "Soviet west" nagu meid kutsuti, viitas millelegi puhtamale, demokraatlikumale ning see kehtis ka suhtumiste ja hoiakute kohta, mis on eestlaste puhul olnud omasemad läänelikule kultuurile.
Erinevust kinnitab ka igal aastal Transparency International'i poolt koostatav korruptsiooni tajumise indeks (CPI), mille tulemused on senini olnud tunduvalt positiivsemad kui paljudel teistel Ida-Euroopa riikidel. Paraku tuleb nentida, et ka Eesti indeks ei ole viimasel 5 aastal oluliselt muutunud. Miks?
Kolmapäeval ühingu Korruptsioonivaba Eesti poolt avalikustatud Eesti korruptsioonivastase võimekuse uuringu ajend oligi leida vastus küsimusele, millised siis ikkagi on need kitsaskohad Eesti korruptsiooniennetuses, mis takistavad edasiminekut tajumise indeksites ning reaalse kuritegevusstatistika vähenemist.
Korruptsioonivastane tegevus näib tihtipeale kui rangelt eraldiseisvate ametiasutuste omaette nokitsemine, sihtide ja eesmärkide isoleeritud seadmine. Uuringumetoodika käsitluses on aga korruptsiooni ennetav süsteem tervik, mille iga osa institutsionaalne nõrkus (vahendite vähesus, sõltumatuse puudumine, läbipaistmatus) puudutab ka teisi süsteemi osi ning vähendab seeläbi kogu süsteemi võimekust korruptsiooni riigis mõjusalt tõkestada.
Toon näite. On teada, et kohaliku omavalitsuse tasand on huvide konfliktide pärusmaa – selle tingib ühest küljest soovimatus korruptsiooni ennetamist prioriteediks seada, aga teisest küljest ka madal haldussuutlikkus ja oskamatus ning võimetus korruptsiooni ennetada.
Esimesel juhul peaks Riigikontroll (võimekus uuringu järgi 88 punkti 100st) ning õiguskaitseasutused (võimekus uuringu järgi 74 punkti 100st) suutma oma rolli täita küll, sest kui korruptsiooniennetus omavalitsustele huvi ei paku, siis tuleb paratamatult huvi tekitada – osutada auditeid tehes vigadele ning tahtlikke rikkujaid karistada.
On aga selge, et tagajärgedele reageerimine ei saa olla jätkusuutlik lahendus. Korruptsioonivastase võimekuse üldine käsitlus näeb riikides ette ka sellise asutuse eksisteerimise, kuhu on koondatud nii korruptsioonijuhtumine avastamine ja menetlemine kui ka korruptsioonialane ennetustegevus. Eestis sellist korruptsioonivastast ametit ei ole ja rollid on jaotatud mitme osapoole vahel – politsei ning kaitsepolitsei uurivad korruptsioonikuritegusid ja ministeeriumid (peamiselt justiits- ning rahandusministeerium) tegelevad ennetusliku poolega.
Uuring näitab, et kui esimese poolega võib veel rahule jääda (õiguskaitseasutuste puhul on siiski suur takistus vahendid - 50 punkti 100st), siis avaliku sektori senised pingutused kohalike omavalitsuste (aga ka teiste sihtgruppide) harimisel on jäänud pigem üksikute juhendmaterjalide ja harvade seminaride tasandile. Veelgi enam, laiema korruptsioonialase teadlikkuse tõstmisel ühiskonnas on avaliku sektori roll hoopis nõrk (50 punkti 100st).
Sestap tegi ühing Korruptsioonivaba Eesti juba 2011. aasta novembris uue korruptsioonivastase seaduse teise aruteluringi käigus ettepaneku määrata kindlaks see riiklik asutus, kelle kohustus oleks tagada süsteemne nõustamis- ja koolitustegevus. Leidsime, et selleks asutuseks peaks saama justiitsministeerium. Kolmapäeval vastu võetud seadusesse tõepoolest lisatigi vastav viide, kuid meie arusaamast palju hägusemal kujul.
Uue korruptsioonivastase seaduse jõustumine 2013. aasta 1. aprillil on justiitsministeeriumile proovikivi – jäänud on vähem kui aasta, et kujundada välja seaduse ühtne rakenduspraktika ning viia vastav teadmine kõigi 226 omavalitsuseni. Vastasel juhul kinnistub veelgi enam probleem, mille uuring välja tõi: seaduses ja paberil näib kõik korras olevat, kuid praktikas toimivad asjad omasoodu vastupidises suunas.
Kirjutis põhineb Eesti korruptsioonivastase võimekuse uuringu tulemustel ning on avaldatud ERR-i arvamusportaalis 10.06.