Aprilli alguses viibisid ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Asso Prii ning projektijuht Käärt Kaljuvee Stefan Batory Fondi kutsel ning Avatud Eesti Fondi toetusel Poolas Varssavis, et arutada koostööpartneritega endisest idabloki riikidest (Armeeniast, Tšehhist, Gruusiast, Moldovast, Mongooliast ning Poolast) erakondade rahastamise teemadel.
Poolas toimunud kohtumine oli avalöögiks Stefan Batory Fondi koordineeritavale projektile, mille eesmärgiks on analüüsida ning võrrelda erinevaid regulatsioone erakondade ja nende valimiskampaaniate rahastamisel ning hiljem tulemuste põhjalt soovitusi teha.
Loomulikult ei ole võimalik edasi anda kõiki nüansse ja detaile ning ilmselt ei oleks juriidilistesse peensustesse laskumine ka lugejale kuigi paeluv- on ju riigid ja süsteemid väga erinevad- seega läheneme teise nurga alt ning püüame põgusalt kirjutada üldisemast ja põnevamast.
Esmalt tuleb tõdeda, et tegu oli huvitava ning silmaringi avardava kohtumisega, nii mõnedki esilekerkinud probleemid tunduksid ilmselt keskmisele eestlasele uskumatud või siis vähemasti väga võõrad.
Kui me Eestis tihtipeale kurdame (õigustatult), et erakondade rahastamine ei ole piisavalt läbipaistev ning informatsioon selle kohta, kes kellele raha andis ja kui palju, peaks olema detailsem, on Armeenias probleem mõnevõrra teistsugune. Ühest küljest on probleemiks küll rahastamise vähene läbipaistvus kodanike jaoks, kuid teisalt hoopis selle liigse läbipaistvuse ärakasutamine oht võimuesindajate poolt. Nimelt on esinenud juhtumeid, kus opositsioonierakondadele annetusi teinud juriidiline isik (ettevõte), kelle annetus avalikustatakse, satub kohaliku maksuameti kõrgendatud tähelepanu alla. Pidevad maksuametnike poolt teostatavad revisjonid ning lõputud arupärimised halvavad ettevõtte ning teevad üsna kiiresti selgeks tegeliku point’i – lõpeta „vale“ erakonna toetamine või veelgi parem – hakka võimuerakonda rahastama.
Sellised, meie poliitilise kultuuri jaoks õnneks võõrad ja demokraatiat pärssivad probleemid illustreerivad ilmekalt, kui keeruline ja aeganõudev on teatud riikides läänelikke regulatsioone praktikas rakendada isegi siis, kui selleks on rahvusvaheline surve ning tajutud vajadus (Armeenias on erakondade rahastamise regulatsioonid muuseas paberil üpris põhjalikud ning loomulikult ei ole ka tagakiusamine lubatud). Läbipaistvuse idee rahastamisel on küll üllas, kuid kui seda ei toeta poliitiline kultuur, võib kahju kasust suuremaks osutuda ning seega on alati oluline mõelda sellele, mis on asjaolusid arvesse võttes teostatav ning mis mitte. Areng peab olema järkjärguline.
Rääkides poliitilisest kultuurist võib tõdeda, et oleme Eestis lühikese aja jooksul (siinkohal silmas pidada perioodi alates taasiseseisvumisest) teinud arvestatavaid edusamme ning oleme eeskujuks paljudele teistele endise idabloki riikidele. Vahemärkuseks niipalju, et suurt huvi partnerites äratas nii meie elektrooniliste andmete kerge kättesaadavus (erakondade kampaaniaaruanded, annetuste aruanded jmt) kui ka Eesti valitsuse korruptsioonivastane strateegia ja selle rakendamine. Viimasest olid muuseas väga huvitatud Mongoolia esindajad, kes soovivad ühingu Korruptsioonivaba Eesti kaudu luua kontakti Eesti ja Mongoolia vastutavate riigiametnike vahel, et asjaomane praktika üle võtta.
Olles õigustatult jaganud mõned kiidusõnad Eestile, tuleb aga tõdeda, et kaugeltki korras pole ka meie süsteem. Terasemat lugejat on ilmselt juba mõnda aega painanud küsimus, et mis on ühist Eestil ning projektipartneritena loetletud ja poliitilise kultuuri mõttes „eksootilisematel“ riikidel? Vastus peitub erakondade- ja valimiskampaaniate rahastamise järelvalves.
Kuigi Eesti on nii mõnegi mainitud riigiga võrreldes tugevas eelisseisus ning meie regulatsioonid erakondade rahastamisel on kohati läbimõeldumad ja meie poliitiline kultuur arenenum, on põhimõttelised küsimused kõikjal sarnased – puudu jääb detailidest valimiskampaaniate finantseerimisaruannetes, parteide rahavood ei ole kodanike seisukohast vaadates piisavalt läbipaistvad ning avalike teenuste pakkumiseks ettenähtud administratiivressursse kasutatakse pahatihti valimiste perioodil erakondlikes huvides.
Seega on oluliseks ühisnimetajaks nii Eesti kui teiste kohtumisel osalenud riikide vahel just kontrollmehhanismide nõrkus. Isegi, kui erakondade rahastamist puudutavad regulatsioonid on detailsed ning tasemel, jääb nende rakendamine praktikas poliitilise tahtepuuduse tõttu reeglina ebapiisavaks ja erakondade rahastamise üle järelvalvet teostavad organisatsioonid on pahatihti kas hambutud või poliitiliselt kallutatud.
Lõpetuseks tuleks öelda, et tihtilugu tekkival (tekitatud) muljel Eestist kui riigist, millel on endistele saatusekaaslastele vaid kahe käega tarkust jagada, ei ole sajaprotsendilist tõeväärtust taga. Vastupidi, midagi saab õppida kõigilt ning kogemuste jagamine on alati väärtuslik ning seda ei tohiks unustada ka need, kelle tegudega on Eesti siiski tunnustamistvääriv areng 20 aastaga teoks saanud.