Seaduse olemasolu ei taga veel, et inimene saab rikkumisest teatades kindel olla oma kaitses. Korruptsioonivaba Eesti analüüs näitab, et Eestis pole vihjekanalite sõltumatus ja pärast teatamist pakutav kaitse piisavalt tagatud ning seadusest võivad välja jääda mitmed tööelus ette tulevad rikkumised.
Eestis jõustus kaks aastat tagasi “Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seadus”, mille eesmärk on kaitsta isikuid, kes teavitavad tööalasest Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest. Riigil puudub aga terviklik ülevaade sellest, millistest rikkumistest inimesed teada annavad, mis juhtumitest edasi saab ja kas vihjeandjad kogevad pärast teatamist survemeetmeid nagu näiteks vallandamine, ähvardamine, tööülesannete muutmine, koolitustest kõrvalejätmine, tööalane tõrjumine või maine kahjustamine.
“Kujuta ette, et avastad tööl võimaliku huvide konflikti või korruptsiooniohtliku olukorra. Kas tead, kuhu teatada ja kuidas toimida juhul, kui tundlik probleem puudutab sinu otsest juhti? Kas oskad ette näha, kuidas abi otsimine võib sind ja sinu tööelu mõjutada? Analüüs näitab, et Eesti süsteemis on mitmeid kohti, kus õiguslik kaitse ja selle praktiline toimimine ei lange kokku,” ütleb Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Miriam Tõnismägi.
Lisaks on seaduse kaitse ulatus liiga kitsas. Kehtiv seadus kaitseb eelkõige teavitajaid Euroopa Liidu õiguse rikkumisest, näiteks riigihangete, rahapesu tõkestamise, keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas. Samas aga võivad jääda seaduse kaitseta inimesed, kes teavitavad sellest välja poole jäävatest pettustest, vargustest, huvide konfliktist või töövägivallast. Selline selekteeritud lähenemine raskendab kaitset pakkuvates normides orienteerumist ja mõjutab negatiivselt õigeaegset rikkumistest teavitamist.
Praegune süsteem ei anna ka piisavalt tugevat alust hinnata ega ennetada seda, mis toimub pärast vihje esitamist. Kanalite usaldusväärsus sõltub tugevalt sellest, kes vihjeid menetleb, ning sõltumatuse tagamine ei ole piisavalt ühtselt reguleeritud. Lisaks on kättemaksu, eriti just varjatud kujul, keeruline tuvastada ning süsteemset järelkontrolli pärast vihje esitamist enamasti ei tehta.
„Vihjeandja ei peaks rikkumisest teavitamiseks olema jurist, uurija ja riskianalüütik ühes isikus. Süsteem peab olema loodud nii, et inimene tunneks, et ta on igal juhul kaitstud,” toonitab Miriam Tõnismägi.
Sarnastele probleemidele osutas ka Euroopa Nõukogu korruptsioonivastane ühendus GRECO oma 2026. aasta hinnangus Eestile. GRECO soovitas muu hulgas laiendada kaitset riigisisese õiguse rikkumistele ning tugevdada süsteemi tõhususe järjepidevat hindamist.
Võrdlus Itaalia, Rumeenia, Läti ja Poolaga näitab, et lõhe formaalse õigusraamistiku ja süsteemi tegeliku toimimise vahel ei ole ainult Eesti probleem. Samas eristub Eesti võrdluses kahe struktuurse tunnuse poolest: kaitse ulatus on meil kõige kitsam ning puudub keskne asutus teavituste vastuvõtmiseks. Eelnev tähendab, et teavitaja peab ise tuvastama, milline ametiasutus on tema teavituse puhul õige kanal.
Korruptsioonivaba Eesti hinnangul tuleb tugevdada vihjekanalite sõltumatust, laiendada seaduses kaitset riigisisese õiguse rikkumistele ning luua süsteem, mille abil hinnata järjepidevalt kättemaksuriski ja vihjeandjate kaitse tegelikku toimimist.
Korruptsioonivaba Eesti on avalikes huvides tegutsev mittetulundusühing, mille eesmärk on tegeleda korruptsiooni ennetamisega, tõsta Eesti elanikkonna korruptsiooniteadlikkust ja tegutseda Eesti ühiskonnas läbipaistvuse ja demokraatia edendamise nimel. Ühing on alates 2007. aastast rahvusvahelise korruptsioonivastase organisatsiooni Transparency International akrediteeritud esindaja Eestis.