Arvamus tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu kohta
10.06.2023
Vabaühendus Korruptsioonivaba Eesti (KVE) on tegelenud vihjeandjate kaitse edendamisega alates 2009. aastast, tehes selleks koostööd nii avaliku kui erasektori ning ajakirjandusega. Ühing on rahvusvahelise korruptsioonivastase liikumise Transparency International akrediteeritud esindaja Eestis ning kuulub assotsieerunud liikmena rahvusvahelisse vihjeandjate kaitsega tegelevate organisatsioonide võrgustikku Whistleblowing International Network (WIN). Koostöös katusorganisatsioonidega on KVE viimastel aastatel kaasa rääkinud nii antud seaduseelnõu aluseks oleva EL direktiivi loomes kui andnud sisendit ja tagasisidet selle Eestis kohaldamisele. KVE peamine eesmärk teavitaja kaitse seaduse eelnõu analüüsimisel on ühingu enda praktikast töös vihjeandjatega ning rahvusvahelistest printsiipidest lähtuvalt tagada, et teavitamine oleks turvaline ning kaitse kohaldumise tingimused võimalikult lihtsasti arusaadavad ka tavainimesele.
Toetame tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kiiret menetlemist ja vastuvõtmist ning esitame siinkohal kolm kommentaari/ettepanekut.
1. § 8 lg 2 p 2. Praeguse sõnastuse puhul (kuigi seletuskirjas on seda laiendatud) peavad vihjeliini looma üle 10 000 elanikuga kohalikud omavalitsused ehk vaid 32 omavalitsust 79-st. Teise kriteeriumiga ehk üle 50 teenistujaga omavalitsusi on aga veelgi vähem ehk vaid 14. Samas leiavad paljud korruptsioonijuhtumid aset just kohalikul tasandil, kus isegi rikkumist märgates ei juleta sellest väikeses kogukonnas teada anda. Samas on praeguse eelnõu teksti järgi võimalik ka see, et mõni omavalitsus ei pea looma kanalit, aga selle haldusalas olev üle 50 töötajaga asutus peab (nt kool). Et mitte tekitada ebavajalikku segadust, soovitame teksti muuta nii, et igas omavalitsuses eksisteeriks üks keskne liin, mida saavad kasutada ka omavalitsuse ametiasutused ja nende hallatavad asutused.
2. § 19. Kuigi § 16 lg 1 toob välja, et keelatud on survemeetmete rakendamine, selle katse ning sellega ähvardamine, pole viimasele nendest loodud vastavat sanktsiooni. Praktikast teame aga, et vaigistamiseks piisab ka vaid ähvardamisest. Soovitame § 19 täiendada vastutusega survemeetmete rakendamisega ähvardamise eest.
3. § 21. Soovitame veel kord kaaluda, kas praegusel hetkel kehtivad tsiviilõiguslikud meetmed pole juba asutusesiseste sanktsioonide rakendamiseks piisavad. Leiame, et iga organisatsiooni enda otsustada olevad asutusesisesed meetmed on juba piisavalt heidutavad ja proportsionaalsed, mille abil valeteadete esitamist ennetada või nende esitajat sanktsioneerida. Lisaks võivad taolised lisameetmed mõjuda ühe võimaliku survemeetmena just teavitajale heidutavalt ning viia kas teavituse mitteedastamise või asutusevälisele kanalile teavitamiseni, mis pole aga kõige lähem koht probleemi lahendamiseks.