Steven-Hristo Evestus: vilets parlamendikultuur pelutab head tegijad poliitikast

Poliitikategemise maine on niigi kehv. Kui kaugele peab veel minema, et saavutada tõsiseltvõetav vastuolu sellega, mida avalikkus oma parlamendilt ootab?, kirjutab Steven-Hristo Evestus Eesti Päevalehes. Avaldame täies mahus.

Kohtusaalis kehtivad kirjutatud reeglid, et teist inimest koheldakse tema au teotamata ja inimväärikust alandamata, kusjuures inimeste perekonna- ja eraellu sekkumine toimub ainult põhjendatud juhtudel ning kohtunik tagab õiguste ja istungireeglite järgimise. Teatrisaalis kehtivad kirjutamata reeglid sellest, et esinetakse oma parimate võimete kohaselt. Ühise koostöö õnnestumise nimel jäetakse oma ego tagaplaanie ning ei kritiseerita kolleege enda prestiiži tõstmise arvelt.

Parlamendisaalis ei peaks need reeglid oma olemuselt erinema, sest ka selles kantsis viibimisel ja sealt lahkumisel peaks olema igal sammul kantud tugevama insitustiooni loomise ja mahajätmise soovist. Rahvusvaheliselt tunnustatud juhiste kohaselt soovitatakse parlamendil kindlaks määrata kõiki saadikuid kaasava debati raames ühised käitumisreeglid, mis on muuhulgas kantud viisakusest ja austusest kolleegide vastu ning elementaarsest keelekasutuse nõuetest omavahelises suhtlemises.

Eetiline käitumine kui nõue
2014. aastal kiitsid riigikogu juhatus ja fraktsioonide esindajad heaks riigikogu liikme hea tava põhimõtted. Nende seast olgu välja toodud põhimõte, mille kohaselt oodatakse riigikogu liikmelt oma kolleegide ja teiste kaaskodanike vastu lugupidavust ja viisakust ning sobimatu keelekasutuse vältimist. Samuti ei peaks riigikogu liige kasutama talle kättesaadavat tundlikku informatsiooni isikliku kasu (siia sobiks nii hüvede kui häälte) saamiseks.

Ühing Korruptsioonivaba Eesti on valimiseelset aega kasutanud riigikogu 2023. aasta valimistel kandideerijatele ettepanekute edastamiseks, mida soovitatakse adresseerida nii valimisplatvormidel kui edaspidisel tegutsemisel. Üheks soovituseks, kui mitte nõudmiseks on eetilise käitumise seadmine poliitilise kultuuri keskpunktiks.

Korruptsiooni- ja kaheldava väärtusega, kui mitte ebaeetilised juhtumid, ning samuti vääritu suhtlemine, ei saa olla tänapäevase poliitika osa. Usaldusväärse ja läbipaistva riigivalitsemise keskmes on küll üksikisiku teod ja käitumine, kuid oluline koht on süsteemsel ennetustööl ja ühtsete väärtuste loomisel.

Uued potentsiaalsed poliitikud peletatakse minema
Riigikogu liikme hea tava loome on jäänud juba kümnendi taha, mistõttu tuleb tava sisuliselt ja juhtumite põhiselt ajakohastada ning lisaks sisse seada ebaeetilist käitumist taunivad sanktsioonimeetmed. Viimaste aegade juhtumid annavad põhjuse järelduseks, et seni kehtinud tava on sahtlipõhja unustatud. Seniste põhimõtete korrastamisel ja värske lähenemise elluviimisel on tõhusaimaks meetmeks käitumisstandardite reformimise protsessi algatamine.

Ühiselt uuendatud ja heaks kiidetud käitumisnormid aitaksid kaasa erimeelsustest ülesaamisel ning professionaalse ja kollegiaalse õhkkonna loomisel. Esimesed sammud saab teha juba valimisprogrammides ja ühistes väitlustes, kus kandev rõhk peaks olema parlamendi kui institutsiooni ja selle liikme au tagasivõitmisel.

Valitsev olukord on näidanud, et meil puuduvad poliitilise kultuuri eestkõnelejad. Poliitikategemise maine on kehv ja see pelutab nii mõndagi potensiaalset uut liitujat. Kui kaugele peab veel minema, et saavutada tõsiseltvõetav vastuolu sellega, mida avalikkus oma parlamendilt ootab?