Eesmärgistatud, ausa ja korruptsioonivaba omavalitsuseni jõudmine on keeruline, kuid see on tehtav. Selleks on vaja tahet muutuda, sihikindlaid ja teadlikke juhte ning ebamugavat läbipaistvust.
Korruptsiooni tõrjumiseks tuleb üldjuhul alustada mitu sammu kaugemalt. Mõtle korra: milline on sinu ideaalne kohalik omavalitsus? Minu kriteeriumid on järgmised. Esiteks tahan, et kasutataks vaid neid ressursse ja tehtaks neid tegevusi, mida on päriselt vaja. Rahakasutus peab olema põhjendatud, kuid siiski ka tulevikku vaatav ja innovatsiooni soosiv. Ehk soovin, et omavalitsus käituks mõjusalt ja strateegiliselt.
See viib mind mu teise kriteeriumi juurde: eesmärke tuleb seada koostöös ja lähtuvalt elanike vajadustest. Nende saavutamiseks tehtav olgu julge ja läbinisti kaasav. Rohkematki kui kaasav – osalev, koosloomeline.
See juhatab omakorda sisse mu kolmanda kriteeriumi: see, kuidas asju tehakse, on sama tähtis kui see, mida tehakse. Omavalitsus peab olema inimesele arusaadav, usaldusväärne, väärtuspõhine, inimlik ja aus.
Üks süvalinn, omadele kätte mängitud, omasid eelistav, ressursse asjakohatult kasutav linn ei vasta nendele kriteeriumitele. Süvalinnast usaldatud ja sisulise linnani jõudmine on ebamugav. Vahel ka päris igav ja tüütu.
Miks igav? Sest korruptsioonivastane tegevus ja laiemalt demokraatia on järjepidev töö, eri arvamuste klapitamine ja kesktee otsimine. Näide: kui juba Paide Teatri suurepärasel varivolikogu aktsioonil oli ilma teatriliste vahepaladeta keeruline kolm ja pool tundi linnaelanikest varivolinike aruteludes kaasa mõelda, mida siis arvata paar päeva hiljem toimunud ja pea kolm korda kauem kestnud päris volikogu istungist? Kiired töövõidud ja poleemilised sõnavõtud on ju palju köitvamad kui lõputu arutelu.
Kuhu neljas võim ei ulatu
Kuigi viitasin pealkirjas süvalinnaks tituleeritud Tallinnale, ei esine korruptsiooniprobleeme ju vaid pealinnas. Kõik omavalitsused peavad korruptsioonikolliga piike ristama. Korruptsioonil on aga üks tore nõrkus: mida rohkem on demokraatlikud õigused ja vabadused kaitstud, seda vähem saab korruptsioon vohada.
Üks sellistest korruptsiooni tõrjuvatest demokraatlikest alustaladest on meediavabadus. Paljud probleemid algavad sellest, et kõikjale ei jagu tähelepanelikke pilke. Ei ole just palju omavalitsusi, mille kohta jaksatakse või tahetakse teha niivõrd põhjalikku andmeanalüüsi, nagu võis leida Eesti Ekspressi ja Levila hiljutisest lugude sarjast „Süvalinn” Tallinna kohta.
Tõin teadlikult esimese probleemina välja avalikkuse surve. Kui pahatahtlik inimene, kellel on võimalus oma olukorda kuritarvitada, tajub, et risk vahele jääda on väike, on tõenäoline, et ta ka teeb seda. Kui ta on kindel, et tegevust jälgitakse pidevalt ja vahele jäämise hind on võidetavast suurem, ei pruugi ta vääriti käituda.
Ajakirjandusliku pilgu pööramine ka kõige pisematele kohtadele on ääretult oluline, sest just nende kontekstis kuuleme, kuidas teenust ostetakse juba aastaid kindlalt pakkujalt. Vahel on ostja ja pakkuja veel ka omavahel seotud. Vabandus? Koht on nii väike, et kedagi teist pole võtta. Praegu ei juleta sellistele olukordadele kahjuks paljudes kohtades tähelepanu juhtida, sest kohaliku niiditõmbajaga tülli minnes pole teavitajal ega ajakirjanikul kuskile minna.
Kuritarvitamiste vaoshoidmiseks tuleb jõuga läbipaistvust juurde tekitada. Teha normiks ja nõuda, et omavalitsuse andmed oleksid vaikimisi avalikud, asjakohased ja masinloetavad. See, kuidas otsuseid tehakse, peab olema avalikkuse jaoks läbipaistev ja kontrollitav.
Koolitustega korruptsiooni vastu
Süüdistada saab vähest korruptsioonialast teadlikkust. On arusaadav, et parimas mõttes inimene tänavalt ehk volikogu liige ei pruugi kohe ametiposti kõiki ohte teadvustada. Irooniline on aga see, et korruptsioonialastel koolitustel osalevad enamasti need, kes juba jagavad teemast üht-teist ja kelle moraalne kompass toimib, kuid need, kelleni oleks vaja jõuda, ei arva, et neil oleks teadmistest puudu.
Seetõttu leiabki nende soovituste seast, mille Korruptsioonivaba Eesti eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel kandideerinutele kokku pani, koolituste kohustuslikuks tegemise. Konks on muidugi selles, et volikogu peab ise endale sellise reegli kehtestama, mis on vähese teadlikkuse tõttu keeruline ülesanne. Muna ja kana!
Toon vähese teadlikkuse kohta ühe paljuütleva näite. Vaatasime enne sügisesi valimisi läbi kõik veebist kättesaadavad valimislubadused. 279 platvormist tekitasid muret need 55, kus polnud korruptsioonist ega läbipaistvusest juttu ühegi teema kontekstis, ning need 138, mille lubadused jäid loosunglikuks. Samamoodi nagu „oleme joobes juhtimise vastu” ei aita mainitud tegevust vähendada, pole ka loosung „võitleme korruptsiooni vastu” asjakohane.
Kindlasti ei tähenda pelgalt lubamine seda, et lubadused jõuavad koalitsioonileppesse ja need viiakse ellu. Valimisplatvormid peegeldavad siiski hästi seda, milline on kohalikul tasandil teadlikkus asjakohastest korruptsioonivastastest sammudest.
Vihjeandmine kaitseb demokraatiat
Üks asi on väline surve ja avalikkuse kontroll, aga me teame, et organisatsioon on organism, mis niisama lihtsalt ei muutu. Tõeliselt sisuliseks muutumiseks on tarvis juhtkonda, mis näitaks teed. Siinkohal on eriti olulised kaks aspekti: avatud uksed ja osalemine.
Tõin eespool näite väärkäitumise tunnistajatest, kellel pole sellest kuhugi teatada. Kas teid huvitab, kui palju on Eestis neid, kes on korruptsioonist kuhugi teada andnud? 2016. aasta uuringu põhjal vaid 1%.[1] Aga kui palju on neid, kelle arvates on tarvis rikkumisest teavitajaid täiendavalt kaitsta? Justiitsministeeriumi tänavuse ohvriuuringu põhjal 81%.[2] Meie eesmärk peaks olema neid kaht numbrit üksteisele lähemale viia. On oluline mõista, et vihjeandmine pole pealekaebamine, vaid demokraatliku riigi ning selle inimeste vara ja huvide kaitsmine. Inimesed paratamatult märkavad väärkäitumist, kuid praegu annavad sellest teada vähesed.
Seni, kuni me ei paku teavitajale seadusandlikku kaitset, peab ta usaldama oma juhti ja organisatsiooni. Ei ole ju sugugi ebatavalised olukorrad, kus vihjeandja isikut hakatakse paaniliselt välja selgitama ja temast proovitakse seejärel lahti saada. Ei ole kerge tekitada usaldust, et teavitust võetakse tõsiselt, teavitajat ei karistata ja juhtum lahendatakse. Siin peab olema juht see, kes näitab sõna ja teoga, et majas kehtib avatud uste poliitika ja probleemide tõstatamine on tänuväärne, mitte karistatav tegevus.
Kui eesmärgiks on seatud näiteks omavalitsuse allasutuste ja ühingute nõukogud depolitiseerida, saaksid teenistujad kõige paremini teada anda, kui seda eesmärki ei täideta. Kui palju praegu omavalitsustes sellist praktikat lubatakse? Ei tea, kas üldse kuskil. Avatud kultuuri takistamisega pärsitakse aga ka arengut.
Juhi teine ülesanne lisaks asutuses avatud kultuuri kultiveerimisega tegelemisele on näidata, et koosloomelised demokraatlikud protsessid on võtmetähtsusega. Selleks et teha parimaid mõjusaid ja vajalikke otsuseid, on tarvis lähtuda kasutajate ehk elanike soovidest ja vajadustest. Põhjus, miks seda korruptsiooniennetuse kontekstis välja tuua, on tegelikult lihtne. Kui panna ühele teljele korruptsioonivabadus ja teisele huvirühmade poliitikakujundamisse kaasatuse aste, on üleilmsete analüüside põhjal tegu selge korrelatsiooniga. Mida rohkem on otsustusprotsessides eri pooli, seda vähem on võimalik ühel või teisel poolel olukorda kellegi erahuvides ära kasutada.
Mõlema mainitud punkti aluseks on aga kompromissitus seoses ebaausa või omakasupüüdliku käitumisega. Juhi ülesanne on jälgida, et plaane viiakse ellu ja seda tehakse läbipaistvalt.
[1] Sööt, M.-L. 2017. Korruptsioon Eestis 2016.
[2] Ahven, A. Ohvriuuringud 2010–2021.
Loe Müürilehest.