Eesti ja kogu maailm on tervisekriisiga võidelnud varsti peaaegu aasta. See puudutab praeguseks mingil moel juba igaüht: inimeste heaolu, töövõimalusi, liikumisvabadust, harjumuspärast kultuuritarbimist jne. Muu kõrval on ohustatud aga igale inimesele kõige olulisem – tema tervis. Kuigi teadlaste järjepidev uurimistöö annab järjest juurde teadmisi ohuteguritest ja riskirühmadest, ei ole keegi meist lõpuni kaitstud, kirjutab ühingu liige ja avaliku sektori siseaudiitor (CGAP) Elsa Leiten Õhtulehes.
Vaktsiinidefitsiit
Siiani ei ole leitud viiruse peatamiseks tõhusamat viisi kui piisavalt ulatuslik vaktsineerimine. Oleme jõudnud olukorda, kus esimesed vaktsiinid on kasutusloaga turul olnud alles kuu aega ning tootmisvõimsused panevad paljud inimesed veel pikaks ajaks ootele. Käes on vaktsiinidefitsiit.
Võiks öelda, et nõukogude Eestis kasvanutele ei ole defitsiit võõras olukord. Ei ole toonast riigikorraldust kogenutele võõras ka arusaam, et see on olukord, kus saavad määravaks tutvused. Määravaks saab võim, juurdepääs otsustamisele ja tarneahelatele.
Demokraatlikus ühiskonnas lähtutakse aga siiski üldistest huvides, ühiskonna kõigi liikmete võrdest kohtlemisest. Ka Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb selgelt ja kompromissitult, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Igaühel, olenemata tema elujärjest või positsioonist.
On ootuspärane, et avalikku huvi silmas pidades on riik seadnud vaktsineerimisplaani näol reeglistiku, kuidas vaktsiin jõuaks eelkõige inimgruppideni, kes on enim ohustatud. Eesti valitsuse kabinetiistungil detsembris kinnitatud plaanis olevad esmaselt vaktsineeritavad grupid on sarnased teistele riikidele – esmalt tervishoiutöötajad ja tervishoiuasutuste töötajad; siis hoolekandeasutuste töötajad ja elanikud ning kolmanda riskirühmana 70+ eakad inimesed ja kindlalt piiritletud terviseseisundis inimesed. Vaadates viiruse senist levikut, suremust ning mõju tervishoiu- ja hoolekandeasutuste töövõimele, ei peaks sellise järjestuse põhjendatus sugugi küsimusi tekitama.
Plaan justkui ei pea
Jah, põhimõtted, kellele ja kuidas vaktsiin kui väärtuslik ressurss kättesaadavaks muutub, on paigas ning asjaomastele teada juba vaktsineerimise algusest. Ometi on avalikkuse ette jõudnud juba mitu näidet, kus vaktsiin jõuab sihtgruppideni, mis pole loetletud esmaste riskirühmade seas ning määravaks on saanud vaktsiini üle kontrolli omavate asutuste või seal kõrget positsiooni omavate isikute algatus.
Need juhtumid ei ole Eestile ainuomased. Sarnaseid näiteid, kuis kokkulepitud reeglistikest eemaldutakse erandite tegemiseks, on esile kerkinud üle maailma. Suurhaigla rahastajad, ametivõimu esindajad ja poliitikud või edukamal järjel erakooli õpetajad saavad vaktsineeritud eelisjärjekorras, ehkki vaktsineerimiskavad seda ette ei näe . Reaktsioon sellistele olukordadele on sarnane igal pool – pettumus erinevate inimgruppide ebavõrdse kohtlemise pärast, sest kokkuleppeid eiratakse positsiooni ja mõjuvõimu eelistades.
Viimastel nädalate Eestiski ilmnenud juhtumite puhul antud selgitused kõlavad paljude jaoks selgeid juhiseid arvestades siiski vaid õigustusena. Juhtumite põhjusena tuuakse vajadust realiseerida kiiresti riknevat ravimit, ametiisikute kokkupuudet tervishoiuasutusega vaatamata töötaja rollis mitteolemisele. 28. jaanuaril avalikuks saanud sotsiaalministeeriumi kantsleri Marika Priske vaktsineerimise avalikukssaamisel astus toetava seisukohaga välja isegi terviseameti hädaolukorra meditsiinijuht Urmas Sule, leides, et seda lugu tuleks vaadata laiemas plaanis ning võtta vaktsineerimist ka taktikalise valikuna . Selle seisukoha põhjendus on eraldiseisvana veenev ja lihtne on nõustuda tema seisukohaga, et vaktsineerimise suhtes skeptilistele töötajatele võib juhtide eeskuju mõjuda julgustavalt.
Aga mündil on ka teine pool – kokkulepitud kava eiramine vähendab töötajate usaldust juhtide vastu, kes seavad end kriisiolukorras töötajatest ja ühisreeglitest kõrgemale. Juhtide käitumisega kujundatav organisatsioonikultuur on oluline ja ega asjata öelda, et kala mädaneb peast. Kui juhtide vaktsineerimine eesliinil oleks peetud oluliseks motivaatoriks, oleks sellele ju kava kokkupanemisel või kommunikeerimisel mõeldud. Vaktsineerimiskavas seatud eesmärkide seas ei ole loetletud soovi ulatuslikuks vaktsineerimises ning mul ei ole põhjust arvata, et see oleks sotsiaalministeeriumi kantsleri enda moodustatud ja kava ette valmistanud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise juhtrühma tööõnnetus.
Usaldusväärsus on kriisiaja suurim väärtus
Tegelikult ei ole tähtis, kas selliste järjekorraväliste vaktsineerimiste puhul saab rääkida ka korruptsioonist või korruptsiooniriskidest. Kahtlemata saab, ning räägitakse ka olenemata selle tegelikust ulatusest või tõestamisvõimalusest.
Olulisem on see, mida tehakse ebaeetiliste juhtumite ennetamiseks, tuvastamiseks ja järelduste tegemiseks. See, et sellised juhtumid ei jää olemata, on peaaegu paratamatus. Öeldakse ju, et kriisid mitte ainult ei kasvata iseloomu, vaid ka paljastavad selle olemuse.
Edasiseks on kolm soovitust:
• Ennetavaid meetmeid tuleb luua igas organisatsioonis eraldi. Riigi vaktsineerimiskava on küll keskne juhis, kuid kohapealne reeglistik tuleb luua oludest lähtuvalt. Pole ka midagi teha – reegleid paika pannes tuleb mõelda ka pettuseriskidele ehk võimalusele, et ka oma töötajad võivad üritada isiklikku kasu lõigata.
• Juhtumite avastamiseks peaks reeglistik pakkuma ka võimaluse rikkumistest teavitamiseks. Arvestades, et aasta lõpuks tuleb suurematel organisatsioonidel oma vihjeandmise süsteemid luua, on hea aeg sellega algust teha.
• Reeglitest kõrvalekaldumistele tuleb sisemenetluse järel anda selge hinnang ja hoiduda õigustamisest. Nii oli avalikkusele teadaoleva põhjal ainuvõimalik, et ametist vabastati haigla juht, kes juba vaktsineerimise alguspäevil piiratud ressursse oma ühingukaaslastele pakkus.
Meie ühiskond on juba praegu kriisis. Seda saab leevendada vaid läbipaistva ja selge tegutsemisega, kaotamata usaldust riigijuhtimise ja tervishoiusüsteemi vastu.
Loe artiklit Õhtulehes.