Mõnele meist on aeg-ajalt tundunud, et mida suurem kingitus, seda suurem armastus. Jõuluootuse ajal passib vast kõige paremini mõtiskleda kinkidest ja kinkimise kultuurist üldisemalt. Kuna detsembrisse jääb ka rahvusvaheline korruptsioonivastane päev, siis seda enam tasub kinkimise kõrghooajal hetkeks kaaluda, mida ja miks tahame kinkida või ise kingitusena vastu saada ning kas see kõik ei põhine sageli vaid oskuslikul psühholoogilisel mõjutamisel, kirjutab Postimehes KVE juhatuse liige Steven-Hristo Evestus.
Kõik on peaaegu korras, sest kinkimise idee ja traditsiooni levikut ei taha siinkohal kuidagi tõrjuda. Tegemist on tavapäraselt armsa ja olulise žestiga, mis mõeldud eelkõige kellegi südant soojendama. Elukorraldus ja inimpsüühika oleksid liiga lihtsakoelised, kui vaid sellisel motiivil tehtud kingitused meie emotsioone ja tundeid mõjutaksid. Kahjuks on nii, et kinkimisel ja kingituse saamisel on tänases ühiskonnas omad varjuküljed, seda nii tundeelu mõjutamise võtmes kui seaduse silmis.
Siinkohal ei tohi unustada aega, mis meie tänapäevasele mõtlemisele ja käitumisele veel üsnagi palju värvi lisab. Möödunud sajandi kaheksakümnendatel kasvanuna teadsin, et toidulaud oleks rikkalikum ja riietus uhkem, tuli selle õnne eest kellelegi miskit vastu kinkida. Nõnda need asjad olid kord korraldatud - kaup kauba vastu ja kes selles ahelas edukalt toimisid, olid õnnega üle valatud. Õnn tähendas siis seda, et sul oli midagi, mida kinkida ja see aitas saada ka väärt ja defitsiitse vastukingi. Sellistele aastakümnete kestel väldanud mustritele on omane ajada juured sügavale inimeste moraalitunnetusse. Eks sel puhul võitleb ka iga taasärganud riik eriti tugevate korruptsiooni ilmingutega – moraal ja südametunnistus on ajastute reegleid järgides mandunud.
Selle jõulise soovi esilekerkimisel, mil tunneme vajadust kinkida, eesmärgiga, et meiega praegu ja edaspidi hästi käitutaks ja vajalikke teeneid osutataks, pole midagi üllatuslikku. Olime harjunud, et head asjad ei juhtu meiega iseenesest, vaid millegi reaalse ja käegakatsutava eest. Et inimene vajab määrimist ja õlitamist. Iseasi on see, kas suudame seda kaduma määratud eesmärki endale teadvustada ja suunata tahte liikuma õigeid kanaleid mööda. Oluline on seejuures, et see nõuab otsustavat mustri katkestamist ning suur hulk meie seast on sellega juba hakkama saanud ja seda teadmist ka järgmise põlvega jaganud.
Ei vaja pikemat kordamist, mis on seadusega keelatud ja millised on altkäemaksu eri vormid. Kümned avalikkuse ette jõudnud korruptsioonijuhtumid on andnud aastate jooksul meile tajutavaid signaale sellest, et rahaliselt hinnatavate hüvede ja meelehea vastuvõtmine seoses ametialase pädevuse või seisundi ärakasutamisega on kriminaalkaristuse ähvardusel keelatud. Igas ühiskonnas leidub ka neid, kellele karistusähvardus suuremat ärahoidvat mõju ei oma ning seeläbi hoitakse kinkimise muutuvat kultuuri üksjagu kiivas.
Sel korral pole eesmärgiks karistusseadusega vehkimine ega karistusmäärade tsiteerimine. Jäägu see roll konkreetsetes juhtumites õiguskaitse ja kohtu kanda. Pigem võiks sellest ülejääva jõu ja ruumi koondada igapäevaste käitumismustrite muutmisele. Kingituse tegemisel tasuks just enda seisukohalt aeg maha võtta ja hetkeks kaaluda, mis eesmärgil või millise tagamõttega kingitus tehakse. Mida ma sellega saavutada või võita tahan? Vastus aitab lähemale jõuda enese hingele ja ehk esialgu peidus olevatele salamotiividele. Kui need olemas ja eneselegi üllatuseks tuvastatud, tuleb nendega tegeleda ja teha parimad otsused. Kui varjatud eesmärke ei leidu ning kõik tundub üllas ja prii kõikvõimalikest egoistlikest avantüüridest, pole mureks põhjust.
Olles viibinud olukordades, kus riigiasutused teevad omasugustele rahaliselt üsna väärtuslikke kingitusi ning sama kohanud eraettevõtjate esindajate suhtluses avaliku võimu asutustega. Tihti ei mõelda sellele sammule pikemalt ning põhjendatakse seda sünnipäeva, aastapäeva või jõulupühadega. Mõtlema paneb see, et teatud juhtudel on kingitused suunatud töötajale personaalselt. Ometi peitub siin tähtpäevast miskit rohkemat, sest sellise kinkimise eesmärk ja tagamõte jäävad lõpuni avamata. Selge on ka tõsiasi, et sellist kingitust ei saadaks kindlasti peale avalikust teenistusest lahkumist või kasinas pensionipõlves. Kui selliste kingituste tegemise saab erinevate põhjustega osavalt ära maskeerida, juhatab see eetikast lugupidava ametniku küsimuste ja süüme ristteele. Mida ja millal võtta või jätta ja kuidas oleks viisakas käituda kinkija tundeid haavamata? Kuidas on võimalik üheskoos edasi toimida?
Kindlasti ei ole lahenduseks vaikiv aktsept ega põhjenduseks madal palganumber. Ühe lahendusena võib pakkuda selle asemel asutustevahelises suhtluses jõulukaartide vahetamist. Tundub, et tööalastes suhetes võib tähtpäeva puhul edastatavad head soovid samuti kenasti mahutada kaardile ja väljendada neid mõne lilleõie abiga. Sellises olukorras aitame ära hoida asutusesisest bürokraatiat kingitustest teavitamise, arvelevõtmisega ning samuti võimalikku topeltmoraali teket. Ei saa olla nii, et see, mis ühtedele keelatud, on teistele lubatud. Nii nagu altkäemaksu andja ootab ametiisikult mingeid tegevusi vastu, siis ka koostööpartnerite hinnalised viisakuskingitused on suuremalt jaolt kingitud tänuavalduseks ametiülesannete täitmise eest. Ja isegi, kui see nii pole, näib see muude suhete puudumisel selliselt ja kahjustab ausa ametniku objektiivsust.
Neil põhjustel on oluline, et teeksime erinevates suhetes vahet õnnitluskaardil-lillekimbul ning väärtuslikul konjakipudelil. Selliseks loobumiseks on vaja vaid veidi julgust ja otsekohesust, et ebamugavust tekitanud kinkimise ahelad läbi lõigata. Vastutustundetuse märgiks on piiride tõmbamise kohustuse jätmine kingisaajale, kuid viimase abinõuna tuleks see siiski kasutusele võtta.
Mida aga teha suure kinkimise sooviga, seda nii eraisikul, eraettevõttel kui maksumaksja kulul tegutseval avaliku sektori esindajal? Isiklikult on kõnetanud viimaste aastate tervitatavad trendid, kus olulisi tähtpäevi tähistades on palutud teha heategevuslik annetus mõne organisatsiooni või inimese kasuks. Sellised initsiatiivid ilmestavad meie ühiskonnas heategevuslike organisatsioonide positiivset aktsepteerimist ning nende kaudu muutuvate väärtushinnagute levimist. Õppetunniks on see, et harjume materiaalseid väärtusi vähem hindama ja üritame ilma tingimusteta andma. Kinkimine peaks olema miskit üllast, mis peaks rahuldama mõlemat poolt ja ei tohiks tekitada meis ega kõrvalseisjates vastuolulisi tundeid. Selles pole miskit imelikku, kui inimene või organisatsioon annab teada, kuhu ja milliseid kanaleid pidi võib teha heategevusliku annetusena rahalise ülekande. Loomulikult üllal eesmärgil ja vabatahtlikkuse tingimusel ehk kinkija enda nõusolekul, mitte kellegi pealekäimisel.
Kas hinge jääb tühi tunne, kui kingitus sinust seekord mööda läks? Esialgu kindlasti, sest tegemist on paljuski ühe sõltuvusvormi ravimisega, kindla käitumismalli muutmisega. Selle hind ei saagi olla olematu, sest harjumusel on suur jõud. Mitmete kohtuotsustega on tuvastatud, et saades isu kasvab ning kõigel sellel võivad olla teatud juhtudel kurvad tagajärjed. Aga järgmise täht- või aastapäevaga kingime endale ja teistele võimaluse muutuda ühiskonna suhtes ausamaks, märkavamaks ja hoolivamaks.
Seega tasub enne ostude sooritamist või kingiraha eraldamist meil kõigil mõelda, mida ja milleks me kellelegi kingime ning mille eest kingitusi vastu võtame. Jah, on olemas sotsiaalselt aktsepteeritud väheväärtuslikud sümboolsed viisakuskingitused, kuid keeldun uskumast väärtuslikkesse omakasust puutumata kingitustesse. Isiklikes suhetes on sõltuvalt nende iseloomust kõik võimalik, kuigi saamahimust kimbutamata suunanäitamine on uus süümetunnet päästev norm.
Loe artiklit Postimehes.