Vestlesin ka ise ühe kohaliku napsisõbraga, kes käis eelvalimas traditsioonilisemal moel – tema sai deputaadist sõbraga kahepeale lapiku, koos mindi jaoskonda ja anti pudelitoojale hääl ära. Sama kandidaadi heaks töötanud vallaelanik kasutas aga e-hääletuse hüvesid. Käis kodudes, viis sinna, kus on lapsed, kommi, napsilembesele pereisale aga viina. Sülearvuti oli kaasas, pereisa ID-kaart sisestati lugejasse ja ühiselt sooritati valik. -Hääletajal ükskõik Teine kandidaat korjas aga küla pealt inimesed peale ja viis nad hääletama veelgi kontrollitumasse keskkonda, enda koju. Kui küsisin ühelt oma hääle müünult, miks ta nii tegi, vastas mees, et tal ükskõik, kelle poolt hääletada. Endiselt saadavad häälteostjad maal oma ohvreid ka vanasse heasse valimisjaoskonda, ent aina selgemaks saavad e-valimiste eelised. Esiteks on valimisjaoskonna ümber luusimine või inimeste hulga kaupa kohale tassimine võrdlemisi nähtav. E-hääletada saab kus iganes ja märksa privaatsemalt – minna ise inimese koju või tuua ta enda koju. Ka jaoskonnas valijale saab kaasa anda mobiiltelefoni, et ta pildistaks valimissedelil kandidaadi numbrit, ent valdavalt põhineb sedalaadi häälte ostmine siiski usaldusel. Üks oma hääle müünu aga kinnitas, et varasematel valimistel on ka krutskit tehtud – valida kästakse ühe kandidaadi poolt, aga kabiinihämaruses antakse hääl hoopis kellelegi teisele. E-valimistel seisab häälteostja või tema käsilane ise samuti ekraani ees ja näeb täpselt, kellele läheb hääl. Postimees vestles omavalitsuste valimistel osalenud parteitu kandidaadiga, kelle hinnangul on temast saanud just neil põhjustel suur e-valimiste vastane. Ehkki valdade elanikele on sageli kuulujuttude tasemel teada, kes valimistest valimistesse hääli ostavad, ei esita nad politseile avaldust, sest ei näe sellel lihtsalt mõtet. Nad ei usu, et politsei suudab häälteostmised tuvastada. Pealegi soovib igaüks oma külas rahus edasi elada, aga piirkonnapolitseinikud toimetavad nüüd kusagil kaugel, linnas. Nagu lausus valimistel kandideerinu, on häälte ostmine maal suur probleem, ostjad ei paista ka volikogus paraku silma rohkema kui sooviga omavalitsuselt mingit tööd saada. Samal ajal jäävad välja aga inimesed, kes suudaksid piirkonna arengule tõepoolest hoogu juurde anda. Lõppkokkuvõttes ei paista volikokku pääsenute nimesid vaadates seda kõrgemat juhtimiskvaliteeti, mida uutelt valdadelt oodati. Ma ei küsinud selle loo tarbeks teadlikult kommentaari ühegi parlamendierakonna liikmelt, sest sõltuvalt e-valijate osatähtsusest nende elektoraadis on ju niigi selge, mis jutt sealt tuleb. Pigem on küsimus selles, mida teha, et vähendada e-häälte ostmise võimalusi ülalkirjeldatud viisil. Probleemiks pole üksnes küla vahel toimuv, vaid ka ettevõtted ja asutused, kus ühelt IP-aadressilt valib väga palju inimesi. Siis võib tekkida küsimus, kas hääletati (valimistel kandideeriva) juhi taktikepi all või lihtsalt ühest arvutist, kus on olemas vajalik tarkvara.
Võtad aga külajoodikud auto peale ja viid enda koju e-hääletama, või siis käid ise inimeste kodudes, jagad lastele kommi ja peremehele viina ning seejärel istute kaasavõetud rüperaali ette ja valite koos ära. Postimehe andmetel käis häälte ostmine vähemalt ühes Eesti vallas tänavu just niimoodi. Valla ja häälteostjate nimesid me ei avalikusta, sest isegi politseil on keeruline sedalaadi kuritegude toimumist tagantjärele tõendada. Vald oli jagatud valimispiirkondadeks ja teadaolevalt saab ühe piirkonna kuuest saadikust kaks ühendomavalitsuse volikokku häälte ostmise abil.
-Keeruline avastada Häälte ostmine on iseenesest kriminaalkuritegu. Keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler tunnistas, et politseil on e-häälte ostmist vahetult keeruline tuvastada. Teisalt on seda väga keeruline teha ka tagantjärele, sest arvuti ei jäta selliseid jälgi, mida saaks kasutada ümberlükkamatute tõenditena. Kui kellegi koduselt IP-aadressilt on kahe päeva jooksul hääletatud näiteks 20 korda, siis ei ole see veel iseenesest tõend. Võib ju öelda, et külarahval endal pole kodus arvutit ja sai neid aidatud, ehkki tekib küsimus, miks nad sel juhul hääletusjaoskonda ei läinud. Ombleri sõnul sai politsei ka eelhääletamise perioodil veidi inimeste tähelepanekuid ja teateid kahtlasena tundunud tegevuste kohta. «Me kontrollisime neid tähelepanekuid, aga praegu pole olnud alust ühegi kriminaalmenetluse alustamiseks,» ütles ta. Ombleri kinnitusel on politseil väga raske kontrollida neid juhtumeid, kui kusagil koguti inimesed kokku ja viidi siis teadmata paika eelhääletamisele. «Muidugi on see keeruline, ei vaidle vastu. Meie tööle tooks ilmselt kasu võimalikud piirangud, mis neid riske maandaks,» lausus Ombler. «Mõnes asutuses võib käsitleda heatahtliku avaldusena seda, kui juht aitab töötajatel või siis hoolekandealustel hääletada,» lisas Ombler. Riigi valimisteenistuse e-hääletamise juht Tarvi Martens ütles, et ühest arvutist tehtavate valimisotsuste hulka ei saa piirata. «IP-aadressi kontrollimine ei vii meid kuhugi, sest meil on näiteks riigiasutused, kes hääletavad ühe tulemüüri tagant,» lausus ta. «Sealt ei tule kuidagi välja, kas tegu on erinevate arvutitega või mitte – nii näiteks võib ühelt IP-aadressilt tulla 165 häält.» Martensi sõnul on küll olemas logid, millest näeb, kust on keegi hääletanud. «Aga mida siis selle põhjal järeldada?» küsis ta. «Saame politseid siiski nende andmetega abistada, kui neil tekib selleks vajadus.» Martensi sõnul on varasemast tõepoolest näiteid, kui ühest arvutist tuli korraga liiga palju e-hääli. «Nii näiteks korraldas tööandja oma arvutis hääletamise ja kutsus töölised valima. Aga mida sa selle infoga ikka peale hakkad?» Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Vassil on uurinud politoloogi ja sotsiaalteadlasena ka e-valimisi. «Kui keegi ostab häält – mis on kuritegu –, siis saab hääletaja uuesti valida,» rääkis ta. «Aga kui inimesel on täitsa ükskõik, kellele ta oma hääle annab, siis on teine lugu.» Vassili väitel saab häält osta samamoodi ka valimisjaoskonnas, viia inimese jaoskonna juurde, anda talle käsk konkreetse kandidaadi osas kätte ja seejärel pudel viina. Tema väitel pole häälte ostmine mingi eriline e-hääletusega kaasnev risk, vaid selline võimalus avaneb kõigi hääletamisviisidega. «Iseasi oleks siis, kui politsei oleks viinud sääraste rikkumistega seoses läbi kriminaalmenetlusi, aga praegu on see kuulujutt,» väitis ta. LISALUGU Kust üldse algab häälte ostmine? Nils Niitra Vabariigi valimiskomisjoni esimees Meelis Eerik, kust üldse algab häälte ostmine kui kriminaalkuritegu? Kui ma lähen inimesele külla, viin lastele kommi ja peremehele pudeli viina ja palun tal enda poolt hääletada, siis see iseenesest ei ole ju veel häälte ostmine?
Sõltub, kuhu see piir tõmmata. Kui ma saan kaubanduskeskuses kellegi käest pastaka ja ta palub hääletada mõne kandidaadi poolt, siis see on lubatav käitumine. Piir tuleb tõmmata sinna, kus hakatakse rikkuma valija valimisvabadust. See on kuritegu. Sel juhul takistatakse või mõjutatakse inimest nii, et ta ei saa teha oma vaba valikut. Peab olema rikkumise fakt, mis tuleb konkreetsel juhul tuvastada. -Kas on mingi vahe, kui külajoodikule antakse hääle eest pudel viina või 20 eurot? Iseenesest vahet pole. Karistusseadustikus on selleks vara – olgu siis raha või pudel viina – või ka näiteks mingi soodustus. Vahet niisiis pole. Pole ka vahet, kui suur see vara on, kas sada või viis eurot. -Kui ma lähen inimesele külla nii, et viin talle pudeli viina, lastele kommi, mul on kaasas ka sülearvuti ja ma ütlen, et kuule, ole täitsa mees, valime koos ära. Istume arvuti taha, paneme lugejasse ID-kaardi ja valimegi ära. Kas see on kuritegu? Oluline küsimus on ikka see, kas valijal oli vaba tahe – kas inimene oleks niikuinii selle kandidaadi poolt hääletanud või siis kujunes tal selline tunne, et ta võib hääletada selle kandidaadi poolt ja ta tunneb, et valimisvabadust pole piiratud? Kui aga tekib selline olukord, kus valijal on mingil põhjusel raske keelduda... -... aga ma tõin ju lastele kommi ja peremehele pudeli viina... Seda küll – seda võib ikka anda, aga rikkumine on siis, kui rikuti valimisvabadust. -Saan ma õigesti aru, et kui peremees oli varem otsustanud, kelle poolt hääletab, aga siis tuldi tema juurde pudeli viinaga ning ta ei osanud seetõttu enam ära öelda ja pidi valima üht teist kandidaati, siis see on kuritegu? Jah, kuigi tuleb öelda, et inimesel on eelvalimiste ajal võimalus uuesti hääletada. Kui ta mõtleb järgmisel päeval ümber, saab ta uuesti valida nii elektrooniliselt kui paberkandjal. Valimiskomisjon ei saa tõepoolest seista inimese toas ja jälgida, kuidas ta elektrooniliselt hääletab – see on risk, millesse me peame täiesti teadlikult suhtuma. Kui on häälte ostmise kahtlus, tuleks kindlasti pöörduda politsei poole, sest tegeleda saab ikka nende juhtumitega, mille kohta on andmed.