Kuritegeliku skeemi kaudu jõudis Poolast maksuvabalt Eestisse vähemalt 70 veokitäit kütust. Suurem summa jäi korrumpeerunud ametnikul saamata, sest jõmmide võrgustik vedas teda ninapidi. Kuritegelikus skeemis osales tolliametniku parema käena viiekordne Eesti maadlusmeister.
Veebruari alguses jõustus Harju maakohtus kokkuleppemenetlusega kohtuotsus, millega tunnistati korduvas altkäemaksu nõudmises ja võtmises süüdi maksu- ja tolliameti tollikorralduse osakonna Põhja liikuvkontrollitalituse juhtivinspektorina töötanud Priit Roostfeldt ning altkäemaksu andmises ja vahendamises Valeri Kolesnik. Ühtlasi mõisteti Kolesnik, viiekordne Eesti meister Kreeka-Rooma maadluses aastail 1988–1992, süüdi suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi edasitoimetamises ja hoidmises.
Asi sai alguse 2013. aasta aprillis, kui kaponi jõudis vihje, et tolliametnik Roostfeldt korraldab koos Kolesnikuga süsteemset pettust. Poolast Chemnafti tehasest Eestisse kütusevedusid korraldavad ärikad maksavad Kolesniku kaudu Roostfeldtile raha ja tema hoolitseb, et autosid ei kontrollitaks. Nõnda pääsevad nood aktsiisi maksmisest, sest veavad dokumentide järgi maksuvaba õli. Kapo tegi riigiprokuratuurile vihjest koodnimega „Poola õli” ettekande ja uurimine algas.
Juba esimesest 2013. aasta mai alguses pealtkuulatud telefonikõnest selgus, et Roostfeldt mängib riskantset topeltmängu. Teabetalituse peaspetsialist, kes tegi kütuse riskianalüüse, teatas Roostfeldtile, et on leidnud vea. „Me oleme saanud posu autonumbreid, mis on Poolast kütust toonud. Ma ei usu, et nad kõik sul üleval on,” ütles peaspetsialist. Roostfeldt vingerdas end osavalt välja ja kolleegide omavaheline jutt jätkus ametialase mõttevahetustega, kuidas võimalikele pettustele jälile saada. Peaspetsialist ei osanud aimatagi, et pettuse peategelane oli teisel pool telefonitoru.
Klaariti arveid
Selle vestluse ajaks oli Roostfeldti ja Kolesniku salaäris saabunud mõõn, sest äsja klaariti omavahel arveid. Nimelt pidas politsei ühe veoki paar nädalat varem Pärnus kinni, mida kokkuleppe järgi poleks tohtinud juhtuda.
See ja üks hilisem kinnipidamine samuti Pärnus märgiti ära ka ajakirjanduses, kus MTA esitles seda kui töövõitu. Kinnipeetud tsisternveokilt jäänuks riigil saamata tuhandete eurode eest makse.
Veoki kinnipidamise oli korraldanud Roostfeldt. Ta pani infosüsteemi veoki kohta märkuse, et seda kontrollitaks. Vastukäigu eesmärk oli näidata, et kui asjaosalised ei maksa talle kokkulepitud altkäemaksu, hakkab ta „Poola õli” vedudele kaikaid kodaratesse loopima. Algul nõudis tolliametnik altkäemaksuks 300 eurot sõiduki kohta, kuid hiljem suurendas seda 1000 euroni.
Kurioossel kombel kasseeris Roostfeldt sellelt Pärnu juhtumilt ikkagi altkäemaksu. Nimelt teenis ta Kolesniku vahendusel 2000 eurot selle eest, et lubas aidata kinnipeetud kütuse vabastada.
Kaevavad kõvasti
Juunis, kui Roostfeldt ja Kolesnik kohtusid, küsis Kolesnik, kas pärast vahejuhtumit tohiks taas sõita. „Praegu ei tohi, raisk. Kaevavad väga kõvasti seal,” teatas tolliametnik närviliselt. „Kes kaevab, see maksuamet või?” küsis Kolesnik. „Nojah, meie. Näen, et kõik pagunitega jooksevad meil seal ringi,” vastas Roostfeldt. „Pole mõtet lihtsalt niisama riskida.” – „Ei ole mõtet jah, kuid raha on vaja,” pareeris Kolesnik. Rohkete roppuste saatel kulgevas vestluses siunas Roostfeldt Pärnu vahelejäämisega seotud ja nende skeemis osalenud Zazat, kes olevat liiga suure suuga.
Laskumata üksikasjadesse ja jättes varifirmad, slaavi nimedega kambajõmmid ja nende omavahelised lubadused loo lihtsuse huvides nimetamata, jõuame 2013. aasta sügisesse, kui algas teine suurem surve avaldamine. Roostfeldt mõistis, et teda tüssatakse. Ta sai teada, et jaanuarist maini oli kütust Poolast Eestisse veetud 70 veokiga, kuid tema oli saanud 50 000–60 000 euro asemel ainult 15 000 eurot.
Ametnik käskis Kolesnikul nõuda Poola vahendajalt saamata jäänud raha – kahekordistades summa 100 000 euroni – ja ähvardada Eestis kütust vastu võtnud firmat. Vastasel juhul võidakse kogu skeem maksu- ja tolliametile teatavaks teha.
Kolesnik sõitis mööda Balti riike ja Poolat, pidas vahendajatega tuliseid Skype’i ja telefonivestlusi ning kuulas sõimu. Peale selle tuli tal viia kaks Roostfeldti palgatud tuntud väljapressijat õigete meeste uste taha. Üks väljapressija oli korduvalt karistatud – ka väljapressimise eest – ja aastaid tagasi üheks Eesti organiseeritud kuritegevuse juhtkujuks peetud Stanislav Volkov.
Kolesnik tegi, mis suutis, kuid raha ega osalusi varifirmades ei õnnestunud tal välja nõuda. Isegi väljapressijate abiga mitte.
Sõimas näod täis
Roostfeldti ajas see nii närvi, et ühel detsembrikuisel kohtumisel Kolesnikuga sõimas ta oma ustaval jooksupoisil ja tema kaudu ka teistel asjaosalistel näod täis. Kolesnik, kes lootis, et kohe-kohe jõutakse kokkuleppeni, palus Roostfeldtil veel asja mitte „ära tappa”. „Me veel hakkame teid tapma,” käratas tolliametnik. „No tapke siis,” vastas Kolesnik. „Te olete dolbajob’id. Sõna ei pea,” jätkas ametnik. „Tapke siis,” kordas vahemees. „Ma hakkan ise sinu mune lõikama,” ütles Roostfeldt. „No hakka siis,” kõlas vastus. „Terve aasta ootan sinu pärast, bljad. Sa oled täielik idioot, Valera.”
Kuivõrd kütuseäriga oli raskusi, hakkasid mehed talvekuudel ajama salaalkoholiäri. Roostfeldt jagas Kolesnikule infot, mida ta salaalkoholi vedude avastamise meetodite ja taktika kohta teadis. Kolesnik vedas 2014. aasta jaanuaris mitu korda ja eri autodega Lätist oma elukohta Tallinnas ligi 400 liitrit piiritust. Kuigi mehed teadsid kõiki MTA nippe, ei osanud nad arvestada kapoga, kes korraldas nädalapäevad pärast viimast laadungit nii Kolesniku kui ka Roostfeldti kodus läbiotsimise ja vahistas mõlemad.
Kohtutoimikust võib järeldada, et Roostfeldti ajendasid tegutsema võlad. Esiteks viitas ta sellele ise ühes vestluses Kolesnikuga. Teiseks oli ta peale pangast võetud kodulaenu võtnud korduvalt krõbeda intressiga SMS-laene. Kolmandaks tunnistas üks tuttav ülekuulamisel, et oli laenanud Roostfeldtile krooniajal korteri ostmiseks üle 500 000 krooni. Seda tegi ta lepinguta, sest tundis nii Roostfeldti kui ka tema abikaasat. Pealegi olnud korteri ostmisega kiire. Algul lubanud Roostfeldt laenu tagasi maksta paari päeva jooksul, kuid esimest tagasimakset nägi tuttav pärast korduvat küsimist alles mõni aasta hiljem, kui Roostfeldt olevat talle tagastanud sularahas 200 000 krooni. Tuttav ei jätnud jonni ja jätkas raha tagasi nõudmist, Roostfeldt lubas talle seda jälle kohe-kohe. Kuid ka järgmist osa tuli oodata aastaid ehk 2013. aasta sügiseni, kui Roostfeldt tegi talle 5000 euro ehk alla 80 000 krooni suuruse ülekande. Siis sai tolliametnik ka altkäemaksu.
Ei tunne end süüdlasena
Ülekuulamisel keeldus Roostfeldt ütlusi andmast. Ka Eesti Päevalehele ei soovinud ta lisada midagi sisulist peale selle, mis on kohtutoimikus. „Olen juhtumi enda jaoks lõppenuks lugenud. Ma ei tunne ennast süüdlasena, kokkuleppemenetlusega nõustusin selleks, et eluga edasi minna,” ütles Roostfeldt.
Roostfeldt ja Kolesnik tunnistati kokkuleppemenetluse alusel süüdi. Roostfeldti karistati kahe ja poole aasta ning Kolesnikut ühe aasta ja kaheksa kuu pikkuse tingimisi vangistusega. Peale sunniraha ja menetluskulude mõisteti Roostfeldtilt välja 10 000 eurot – summa, mida kohus pidas kuriteoga saadud vara suuruseks.
