Ettevõtjad hiljutisest suurannetusest isiklikku kasu ei saanud.
Kas Eesti ettevõtjate annetuses erakondadele tunnustuseks konkreetselt lastetoetuste tõstmise eest oli midagi lubamatut? Kas see, et loodetud eelnõu heaks kiitnud parteid said selle eest ettevõtjatelt 800 000 eurot, tähendab seaduseelnõude ostetavust? (Vt „Ärimeeste suurannetus lastetoetuste tõusu eest oli parteidel ammu teada”, EPL 04.01)
Siin on kolm tahku. Esimene on see, mida ka vandeadvokaat Allar Jõks ütles, et kui konkreetne poliitikamuutus oli kogu ühiskonna huvides ega ole seotud annetajate isiklike äriliste või muude huvidega, siis ei saa siin näha otsest mõjukauplemist. (Vt „Jõks ei näe ettevõtjate suurannetuses erakondadele midagi taunimisväärset”, PM 10.01)
Ma võin ka valijana olla tänulik erakonnale, kes on midagi ette võtnud ja selle ellu viib, ning anda neile oma hääle.
Mõistagi ei ole kõikide võimuses annetada korraga mitukümmend tuhat eurot. Aga siiski, iga inimene võib avaldada oma rahulolu mõne tehtud otsusega nii, nagu on talle jõukohane.
Raha mõju teema
Teine tahk on siiski see, et kuigi enne seadusemuudatust ei olnud justkui mingit kauplemist, on selge, et edaspidi on need kaheksa inimest erakondade silmis vägagi lugupeetavad. Mõistagi võisid nad sellised olla ka varem, aga see ei muuda olukorda, et kui neil peaks tulevikus midagi vaja olema, siis kui kunagi on tehtud sedavõrd suur annetus, annab see siiski teistsuguse staatuse, kui on keskmisel kodanikul. See on häälemõju ostmine.
See viib kolmanda tahu juurde: kas eraisikutel peaks üldse olema õigus erakondadele sedavõrd palju raha annetada? Sest olenemata eesmärgist (kas otseselt omakasupüüdlikust või õilsalt ühiskondlikust) on rikkuse kaudu mõjuvõimu saamise võimalus siiski mõtlemapanev. Üks lahendus (millele vihjab Kaarel Tarand, minu kolleeg erakondade rahastamise järelevalve komisjonis) on eraisikute annetused ära keelata ja sundida erakondi elama rohkem liikmemaksudest. Kuid see oleks jälle mingil määral sõnavabaduse või poliitikas osalemise võimaluste piiramine. Kompromiss võiks olla annetuste suuruse piiramine kuhugi nulli ja praeguste tippsummade vahele. Milline see piir võiks olla, on omaette arutelu küsimus. Kuid ilmselt ei ole mõningaid inimesi siiski nördima pannud niivõrd see, mille nimel või milliste kõneluste tulemusena neid annetusi tehti, kuivõrd see, et selliseid suuremahulisi annetusi saab üldse teha ja mida kõike see ütleb raha staatuse kohta demokraatlikus poliitikas.
