Praegu on gaasitoru veel plaanimisjärgus, kuid töö merealuse torujuhtme rajamiseks käib. Valmis soovitakse see ehitada 2019. aastaks.
Läänemere-äärsetes riikides on käsil keskkonnamõju hindamine, mille tulemused ei ole küll teada, kuid kuivõrd esimese Venemaa ja Saksamaa vahele ehitatud gaasitoru ehk Nord Stream 1 (NS1) rajamisel ei saanud keskkonnaküsimused takistuseks, võib arvata, et probleemi ei teki ka sel korral. Samuti peavad eksperdid tõenäoliseks, et takistuseks ei ole ka Saksa energiaturgu korraldavad asutused.
Peamiseks takistuseks võib saada aga hoopis poliitika. Nimelt on üheksa riigi peaministrid pöördunud Euroopa Komisjoni poole, et see analüüsiks projekti vastavust Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärkidele.
Kuigi Euroopa Komisjoni otsus ei sõltu otseselt päevapoliitikast, vaid Euroopa Liidus kokku lepitud reeglitest, on komisjoni heakskiitu oluliselt lihtsam saada, kui kõik asjaga seotud osalised on gaasitoru poolt. Torujuhtmele on aga mitmel pool selge vastuseis.
Esiteks on kahtlust selle vajalikkuse kohta väljendanud Euroopa Komisjoni energiavolinik Maroš Šefčovič. Tema sõnul muudaks Nord Stream 2 Ukraina kaudu jooksva gaasitoru ülalpidamise väga kulukaks ja keeruliseks.
Mõneti on Šefčoviči mure seotud sellega, et Ukraina kaudu jooksva gaasitoru sulgemisel oleks suurim majandusliku kahju kandja just Šefčoviči kodumaa Slovakkia ning veel rohkem Ukraina, kelle riigikassat täidavad miljardite eurode ulatuses just gaasitransiidist tulevad tasud. Seda enam, et Ukrainal on riigi idaosas endiselt kestev konflikt Venemaa toetatud separatistidega.
Kõnekas on seegi, et tehingu üks osaline on just Ukraina konflikti tõttu majandussanktsioonide alla sattunud Venemaa riiklik gaasifirma Gazprom, kes omab 50 protsenti gaasijuhet ehitavast firmast Nord Stream 2 AG. Ülejäänud osanikud on viis suurt Lääne-Euroopa energiahiidu Uniper, OMV, Shell, Wintershall ja Engie.
Teine probleem on see, et avalikult on torujuhtme ehitamisele vastuseisu üles näidanud üheksa Euroopa Liidu riiki: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Tšehhi, Rumeenia ja Horvaatia. Nende riikide juhid saatsid Euroopa Komisjoni presidendile Jean-Claude Junckerile kirja, milles ütlesid selgelt, et gaasitoru rajamisel võivad olla Euroopat destabiliseerivad tagajärjed ning et see omab teatavat riski Kesk ja Ida-Euroopa energiajulgeolekule. Nende mure keskmeks on samuti Ukraina ja teiste selle läheduses olevate riikide olukord.
Lobitöö ka Eestis
Tegelikult tunnevad muret NS2 ehitamise pärast ka Eesti valitsusasutused ning nende murede leevendamiseks on gaasitoru rajajad veidi vaeva näinud. Näiteks kutsus Nord Stream 2 palgatud ekspert keskonnamõjude tutvustamiseks eelmise aasta detsembris ühise laua taha majandusministeeriumi, välisministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi ametnikud. Tollel üritusel polnud Eesti seisukohtadele küll suurt mõju, sest riigijuhtide kiri koos peaminister Taavi Rõivase allkirjaga saadeti Euroopa Komisjonile mõni kuu hiljem, märtsis.
Üsna märkamatult toimus Eestis projektiga seoses kohtumisi ka aprilli keskel. NS2 Balti riikide esindaja Romans Baumanis sõitis Tallinna, et kohtuda siin Eesti ajakirjanikega. Tallinnas veedetud päeva jooksul istus ta ükshaaval maha mitme suurema päevalehe ajakirjanikuga ning selgitas neile, et projekt on puhas äri ning poliitikaga pole sellel mitte mingit pistmist. Kes tahtis, tegi temaga intervjuu, kes tahtis, võttis lihtsalt info endale teadmiseks.
Mitte just eriti juhuslikult toimusid samal ajal ka orkestri Läänemere Filharmoonikud kontserdid Leedus, Lätis, Soomes ja Venemaal. Võiks küsida, mis seos on filharmooniaorkestril ühe gaasitoruga. Ent seos on väga otsene: orkestri peasponsor on Nord Stream AG ning suursponsor Gazprombank, orkestri üks asutaja samuti just Nord Stream.
Aga milline on siiski ühe orkestri kontserdi mõju Nord Stream 2 gaasitoru ehitamisele? Vastus on, et väga üksühest mõju polegi. Kuid sellist tegevust kirjeldatakse julgeolekut tagavate asutuste žargoonis kui pehmet jõudu, sest kultuur on üks põhilisi pehme jõu valuutasid. Samasugused Venemaa pehme jõu projektid on Eestis näiteks VTB korvpalliliiga ning võib arvata, et ka viimaste kuude jooksul spordiringkondades sahistatud Kontinentaalse Hokiliiga Eesti klubi projekt.
Spordiprojektide puhul on mõju lihtsamini mõõdetav, sest need liigad imiteerivad ju endise Nõukogude Liidu meistrivõistlusi. Mis siis, et seda sorti mõjutamine on tegelikult avalikult teada, on liigal siiski selge toetus spordisõprade näol, kelle sõnum on selge: poliitika ja sport tuleb üksteisest lahus hoida.
Ent Läänemere Filharmoonikute kontserdi mõju on veidi teistsugune. Antud juhul rõhutatakse selgelt seotust Läänemerega, kuhu ehitataks ka Nord Stream 2 gaasitoru. Kui lugeda kontserdi järel meedias ilmunud arvustusi, siis on need vaata et ülistavad – see on ka loogiline, sest tegu on ju oma ala tõeliste tippudega, kes esitavad Läänemere-äärsete riikide kuulsate heliloojate teoseid. Näiteks sedastati ühes arvustuses nõnda: «Orkestri esmane missioon on näidata jõudu, mis sünnib harmoonilises koostöös (iga orkestergi ju sümboliseerib seda), mida vajavad Läänemerd ümbritsevad riigid ja rahvad nii Läänemere enda kui ka seda ümbritsevate maastike elukõlblikkuse säilitamisel.»
Kui sellele lisada teadmine projekti toetajate kohta, ongi pehme jõu mõju teoks saanud. Sellele kontserdile oli kutsutud ka Eesti poliitikuid, ametnikke ning ärimehi, aga ka mõlema gaasitoruga seotud inimesi. NS2 esindaja Romans Baumanise sõnul oli see aga lihtsalt üks suurepärane õhtu ja kontsert ning ta suhtub skeptiliselt võimalusse, et kontsert võis kuidagi mõjutada seda kuulanud poliitikuid, ärimehi ja ametnikke. «See oli lihtsalt üks suurepärane kontsert. Ma arvan, et kui seal kontserdil oleks midagi gaasitoru ehitamisega seonduvat räägitud, oleks seda vaadatud pigem pahakspanevalt,» sõnas Baumanis.
Siinkohal on oluline märkida, et orkestri ja muusikute tegevus ei ole mingiski mõttes poliitiline, ent poliitiliseks teevad selle sündmuse orkestri toetajad. Võtsin kommentaari saamiseks ühendust ka orkestri peadirigendi Kristjan Järviga, kuid pingelisel tööperioodil ei leidnud ta aega mu küsimustele vastata.
Sakslased toetavad
Lõpuks on Nord Stream 2 ehitamisele rohelise tule andmise olulisim komponent siiski Saksa poliitikute toetus projektile. Liidukantsler Angela Merkel on projekti toetanud, sest see olevat puhtalt kommertsprojekt, mille taga on ka mitu suurt eraettevõtet. Samas nentis ta mullu detsembris, et oluline on säilitada Ukraina roll gaasi transiidimaana.
Saksa poliitikutest on gaasitoru suhtes kõige kriitilisem olnud Euroopa Rahvapartei juht Manfred Weber, kes märkis Euroopa Komisjoni kliima- ja energiavolinikule Miguel Arias Cañetele ning Saksamaa majandusministrile Sigmar Gabrielile 26. aprillil saadetud avalikus pöördumises, et Gazpromi kava kätkeb endas mitut ohtu. Samuti sõnas ta, et see on vastuolus Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika ning idapartnerluse eesmärkidega.
Muide, Saksa poliitikutest ongi NS2 ehituse üks suuremaid toetajaid just eespool mainitud Sigmar Gabriel, kes juhib ka Saksa sotsiaaldemokraatlikku parteid. Erakond on ajalooliselt olnudki gaasitorude toetaja, sest sõlmiti ju lepingud NS1 ehitamiseks ajal, mil Saksamaad juhtis sotsiaaldemokraadist liidukantsler Gerhard Schröder, kes praegu on Nord Streami projektide üks võtmeisikuid. Tema mõju saksa sotsiaaldemokraatidele ei tasu selles osas alahinnata.
Millised on Nord Stream 2 majanduslikud ja julgeolekupoliitilised mõjud, saab Postimehest lugeda juba lähipäevil.
Nord Streamide võtmeisikud
Matthias Warnig (60)
Gaasitorusid Nord Stream 1 ja Nord Stream 2 ehitavate firmade juht on sakslane Matthias Warnig. Warnig alustas oma karjääri Saksa Demokraatliku Vabariigi julgeolekuteenistuses Stasis. Väidetavalt töötasid Warnig ja Venemaa president Vladimir Putin koos Stasis, et värvata Lääne-Saksamaa inimesi töötama KGB heaks. Warnig on need väited tagasi lükanud, öeldes, et nad kohtusid Putiniga esimest korda 1991. aastal, mil viimane oli Peterburi linnaametnik ning tema ühe Saksa panga esindaja. Samas on arhiivimaterjalidest leitud ka pilt Stasi töötajatest, kus peal on nii Putin kui ka Warnig. Putinit ja Warnigit peetakse headeks sõpradeks.
Gerhard Schröder (72)
Gerhard Schröder oli Saksamaa sotsiaaldemokraatliku erakonna esimehena Saksamaa liidukantsler aastatel 1998–2005. Kaks nädalat enne 2005. aasta parlamendivalimisi sõlmiti Nord Stream 1 ehitamise leping ning paar nädalat pärast valimisi andis Schröderi juhitud valitsus garantii ühele miljardile eurole gaasitoru ehitamiseks, kuigi seda garantiid ei läinud kunagi reaalselt vaja. Kuna sotsiaaldemokraadid kaotasid toonased valimised Angela Merkeli juhitud kristlikele demokraatidele, astus Schröder üsna pea pärast gaasitoru puudutavaid otsuseid liidukantsleri kohalt tagasi. Varsti pärast kantslerikohast loobumist sai temast Nord Stream 1 ehitanud konsortsiumi nõukogu esimees. Ta on hiljem mitmel korral kaitsnud Venemaa presidendi Vladimir Putini poliitilisi samme. Palju tähelepanu on pälvinud ka see, et Schröderi 70. sünnipäeval käis Putin koos Matthias Warnigiga.
