Eesti Päevaleht püüdis Riias toimunud uuriva ajakirjanduse konverentsil kinni ühed Läti hinnatumad ajakirjanikud Inga Spriņģe ja Sanita Jemberga. Uurisime nende käest põhjalikumalt sealse raudteejuhi Uģis Magonise altkäemaksuskandaali tõttu esile tulnud Läti ärimeeste ja poliitikute Venemaa rahast läbipõimunud suhete kohta.
Kuulsime konverentsil mitut ettekannet sellest, kuidas Vene ja Ukraina must raha jõuab pesemise käigus otsapidi Läti pankadesse. Miks on Läti pangad sellisesse rolli sattunud?
Spriņģe: Sellel on ajaloolised põhjused. Esiteks oskame me väga hästi vene keelt. Meie inimesed tunnevad Vene ärimeeste stiili ja mentaliteeti. Nõukogude ajast pärinevad seosed on nii kaua püsinud suuresti tänu Parexi pangale. Parexi endistel suuromanikel Valeri Karginil ja Viktor Krassovitskil olid väga head sidemed juba nõukogude ajal ning nad arendasid neid suhteid väga edukalt edasi ka pärast Nõukogude Liidu varisemist.
Jemberga: Teine põhjus on see, et me ei võta selle vastu just palju ette. Peame seda Lätis seaduslikuks äritegevuseks. London teeb sama, Küpros teeb sama. Miks meie siis peaksime midagi tegema, mõeldakse. Meie finantsregulaator ei tee põhimõtteliselt mitte midagi, kui keegi just füüsiliselt ei sunni. Kui vaadata, palju on Lätis registreeritud panku, ja võrrelda seda elanike arvuga, siis võib näha, et see arv on tohutu. Midagi on valesti.
Pikka aega sai poliitilist toetust ka mõte, et oleme ida ja lääne vaheline sild. Aga sild, mis on ehitatud rahast. Kargin ja Krassovitski tegutsesid väga sihikindlalt sellise raha saamise nimel. Usbekistani presidendi tütar Gulnara Karimova hoidis oma raha Parexis ja on nüüd rahvusvahelise uurimise all, sest võttis väidetavasti sadu miljoneid eurosid altkäemaksu. Kurikuulsas Sergei Magnitski kaasuses käis Hermitage’i fondilt röövitud raha pesemine Läti pankade kaudu. Juba 1990-ndatel pesi Ukraina poliitik ja ärinaine Julia Tõmošenko oma raha Läti pankade kaudu. See üha paisub.
Kas sama tegevus käib praegugi edasi?
Spriņģe: Käib küll. Pärast Parexi kokkukukkumist läks Krassovitski ABLV panka üle. Räägitakse, et ABLV on praegu juba suurim Läti pank. ABLV on viimaste aastatega meeletult kasvanud ning suuresti tänu Krassovitski sidemetele ja klientidele, kelle ta hävinud Parexist üle tõi.
Nii et elamisloa saamiseks pole vaja teha suurt midagi rohkemat kui hoiustada kindel summa Läti pangas?
Jemberga: Üks suur faktor on ka Euroopa Liidu elamisload ehk meie programm „raha loa vastu”. Üks asi on Läti kaudu raha pesemine, aga meil saab lihtsalt kinnisvara ostes või piisavas summas raha panka hoiustades elamisloa osta (loa tingimus on 250 000 euro väärtuses kinnisvara ostmine või 280 000 euro ulatuses pangahoius). Eelmisel aastal tegi seda 10 000 venelast ja 4000 ukrainlast. Osa neist peakski kindlasti EL-i elamisloa saama, aga osa mitte. Needsamad pangad on avanud elamisloa teenuse jaoks eraldi äriharu. Läti pankade deposiithoiuste mahte vaadates näeb, kui kiiresti mitteresidentide hoiused kasvavad.
Jemberga: Jah. Ka kaitsepolitsei peaks taotluse esitajate tausta kontrollima, aga kui uurisime eelmisel aastal Läti 350 kõige kallima välismaalaste tehtud kinnisvaratehingu tausta, avastasime muu hulgas, et elamisloa taotlejate taustakontrolli teeb kaitsepolitseis üks inimene. Avaldusi on aastas üle 15 000! Üks inimene istub ja teeb seda tööd. Kuidas on sellise töömahu puhul võimalik välja rookida kõik inimesed, kes ei sobi? Paned raha panka ja kui sa ei ole karjuvalt kriminaalse taustaga või otseselt Läti-vastane – kui see ei tule Google’i otsingus välja –, siis saad loa.
Ütlesite oma ettekandes (Läänemere parimate ajakirjandustööde seminaril rääkisid Jemberga ja Spriņģe elamislubade ostmisest ehk nn kuldse viisa projektist – H. R.), et Lätit rebestab ühelt poolt soov teenida Venemaa raha ja teiselt poolt hirm Venemaa ees. Kas tegelikult inimestele ei meeldi see positsioon, kuhu Läti on sattunud?
Spriņģe: Kaitsepolitseile anti nüüd lisaraha, et nad saaksid oma töövõimet parandada. Pärast Venemaa agressiooni Ukrainas tekkis küsimus, kas peaksime oma elamisloa programmi tingimusi karmistama. Lävepakk tõsteti nüüd 250 000 euro peale ja kaitsepolitsei sai miljon eurot juurde, mille üks eesmärk on suurendada taustauuringut tegevate inimeste hulka.
Spriņģe: Peamine arutelupunkt oli see, et Lätis on juba niigi väga suur venekeelne kogukond ja miks lasta sellel veel kasvada. Peamiselt oli selle argumendi vastu just ärisektor – ehitus, pangandus. Nad teenivad elamislubade pealt metsikult palju. Kui elamisloa hinna tõstmine päevakorda tuli, olid need sektorid hirmul, sest viimastel aastatel hakati ehitama korterelamuid, mis on mõeldud ainult elamisluba taotlevatele inimestele. Jūrmalas oli kümneid selliseid projekte, mis tuli nüüd külmutada.
Kui suur see avalik lobi on?
Hakkasime uuriva ajakirjanduse keskuses Re:Baltica selle valdkonna vastu huvi tundma sellepärast, et meile käis lobistide jutt närvidele. Rikkad pankurid andsid kaheldava mainega ajalehtedele intervjuusid, kus ütlesid, et on mures vaeste õnnetute Läti tööliste pärast, kes jäävad töötuks ja peavad Inglismaale kolima. Aga kui elamisloaprogramm jätkuks, saaksid ka need töölised Lätti jääda ja ehituses edasi töötada. Varem pole nad kordagi rääkinud näiteks maksumuudatuste vajalikkusest, mis aitaks vaesemaid inimesi. Nüüd olete Läti vaeste pärast mures…
Spriņģe: See oli vahepeal tohutu, aga nüüd on olukord mõnevõrra vaibunud.
Jembega: Väga populaarne on argument, et kui oled Venemaa naaber, peavad olema ka head suhted. Enne Krimmi sündmusi ei pannud ebaseadusliku raha sissevool tegelikult kedagi muretsema. Suhtumine oli: jah, muidugi, see toob meile uue majandusbuumi, laseme käia! Aga siis juhtus Ukraina ja Krimm. See võttis kõigil pilgu korraga valvsaks. Arvati, et ehk pole seda raha enam vaja. Ent see mure läks päris kiiresti üle ja endised argumendid naasid. Enne pidime surema, sest ehitustöötajad jäävad tööta, nüüd tuli argument, et Läti sprotid on sanktsiooni all ja kalatööstuse sissetulek väheneb.
Spriņģe: Seda pole küll ametlikult kinnitatud, aga laialt levinud kahtluste järgi luuakse just ABLV finantseerimisel uus mõttekoda, mida juhib Vjačeslav Dombrovskis. Dombrovskis on endine majandusõppejõud, kes sai majandusministriks. Ta valiti seimi ja peaks olema seimi liige, aga nüüd ta loobus parlamendikohast, et asuda mõttekoja Certus juhiks.Osa meie ärikogukonnast on väga venemeelne, aga sel pole midagi pistmist ärimeeste Vene päritoluga, vaid hoopis sellega, et neil on Venemaaga väga tihedad suhted. See on ainus äri, mida nad on kunagi osanud. Suuresti on tegemist vana kommunistliku partei aegse võrgustikuga. Nad olid võimupositsioonil. Nad saavad tuge väga rikastelt pankadelt.
Jemberga: Ühest meie endisest peaministrist sai just muide Läti Gaasi juht.
Aigars Kalvītis?
Jemberga: Jah, tema. Kuna Läti Gaas kuulub Gazpromile, saab öelda, et Kalvītis on nüüd Gazpromi palgal. Kui paned need väiksed asjad kokku, saad aru, miks venemeelne lobi on Lätis nii mõjukas. Samuti mõistad, miks rahapesu tõkestamise kontroll on nii nõrk. Keegi peab rikaste inimeste vajadusi ju kuulda võtma.
Seega on Vene raha mõju Läti poliitikale küllaltki avalik?
Jemberga: Päris nii öelda ei saa. Avalik oleks see siis, kui mõjutaks Läti poliitikat otseselt, annetuste kaudu, aga see on õnneks keelatud. Raha liigub eri teid pidi, näiteks MTÜ-de kaudu. Otsest sidet raha ja ametikohtade vahel ei saa esile tuua, küll aga kaudseid sidemeid. Näiteks Kalvītise ajast (2004–2007 – toim) pärineb otsus mitte avada Läti gaasiturgu kuni 2017. aastani.
Endine president Valdis Zatlers ütles just, et Läti Raudtee juht, vahi all olev Uģis Magonis on Läti transiidiäri monopoliseerinud. Mõned päevad pärast tema vahistamist alustas Venemaa Raudteed Läti suunal ootamatut remonti. Kui mõjuvõimas on Magonis tegelikult?
Spriņģe: Ta ei paistnud väga mõjuvõimas. Pigem tundus, et ta on õigel kohal õige inimene, kes on selles äris olijatele kasulik ja mugav. Ta pidas ennast puutumatuks, mida näitab ka tema lollus, kui ta vedas sularahas poole miljoni euro suurust väidetavat altkäemaksu. Tema Venemaa sidemeid näitas see, kuidas ta pidas 50. sünnipäeva Läti luksuslikus Rundāle lossis ja sinna lendas kohale Venemaa Raudteede juht Vladimir Jakunin.
Jemberga: Pole saladus, et Magonisele kuulub Venemaal transpordifirma. Ainult Lätis saab olla nii, et juhid siin raudteel riigimonopoli ja Venemaal transpordifirmat ning ütled, et nad pole omavahel konkurendid.
Tegelikult teame Magonisest väga vähe. Teame, et ta oli varem hokimängija. Ta ei käi kunagi avalikult esinemas. Ta oli Ainārs Šlesersi käsilane, rahastas tema poliitikasse tulekut. (Šlesers oli mh aastatel 2006–2009 Läti transpordiminister, kes võttis Magonise esiti oma nõunikuks ja määras seejärel Läti Raudtee juhiks – H. R.) Me ei tea tema tegelikku mõju. Läti Raudteel on tütarfirma LDz Cargo, nemad sponsoreerivad Lätis miljoneid asju, hokist filmide tootmiseni. Teame, et selle kaudu on nad väga mõjukad. Aga Magonisest teame väga vähe. Teame, et tal oli esimene naine, siis teine...
Spriņģe: Kes muide ostis endale Läti elamisloa.
Kas Magonise naine on Jakunini sugulane, nagu kahtlustatakse?
Spriņģe: Me proovisime seda tõendada, aga ei leidnud ühtegi tõendit.
Jakunini puhul on huvitav see, teda taheti EL-i musta nimekirja panna. Kes seda blokeeris?
Läti.
Jemberga: Just. Valitsuskabinetis öeldi, et see on punane joon, millest me üle minna ei tohi. Põhjus on transiit. Ma olen piisavalt vana, et mäletada: enne Magonist oli samal kohal Andris Zorgevits. Teda peeti asendamatuks. Siis tema läks ja asemele tuli Magonis. Nüüd on Magonis justkui Venemaa ja transiidi jaoks asendamatu. See näitab, et tegelikult pole asi ühes inimeses, vaid asjaolude kombinatsioonis.
Kui sõltumatu on sääraste poliitikast, ärist ja rahast läbipõimunud suhete puhul Läti korruptsioonivastase võitluse büroo (KNAB) ja prokuratuur?
Spriņģe: KNAB oli kõigi kolme Balti riigi suur edulugu. Aga nüüd on see hea näide, kuidas pannakse juhiks inimene, Jaroslavs Streļčenoks, kes on kompleksides ja ülikõrge enesehinnanguga ning kuidas seetõttu on büroo peaaegu hävitatud. Peaaegu kõik paremad uurijad on ametist lahkunud. Üksnes operatiivosakond on siiani terve. Arvan, et Magonise juhtum oli büroo endiste ja veel alles olevate heade uurijate lahkumiskingitus talle. See, mis KNAB-is toimub, on täielik hullus. Varem oli KNAB-i lammutamise taga näha vähemalt poliitilisi sidemeid, aga see inimene pole isegi poliitilise taustaga. Ta oli büroos varem tööl ja ametikõrgendust saades tahtis oma võimu näidata. Meie peaminister Laimdota Straujuma võiks praegu midagi teha. Lihtsalt mitte midagi tehes laseb ta KNAB-i hävitada.
Miks ometi Streļčenoksit ametis hoitakse?
Spriņģe: Ta ametist vabastamiseks oleks vaja parlamendi hääletust ja see pole võimalik. Parlamendi liikmed ütlevad, et tegemist on väga tubli ja toreda inimesega.
Jemberga: Nad vihkavad KNAB-i vallandatud asejuhti Juta Strīķet nii tugevalt, et teevad mida tahes, et ta ametisse ei naaseks. Osal neist on väga isiklikud põhjused. Parlamendis on palju poliitikuid, kes ei taha, et nende korruptsiooni uuritaks.
Aga siiski, Magonise asi on ju KNAB-i töö. Midagi peavad nad veel õigesti tegema?
Spriņģe: Magonise kaasus on vanade, veel alles olevate uurijate töö. Streļčenok oli sellel ajal puhkusel! Operatiivosakond on ainus osakond, mis vanast heast KNAB-ist veel alles.
Jemberga: Sellest juhtumist saab KNAB-ile proovikivi. Kohtuasi peab pidama ja Läti kohtuprotsessid on kohutavalt aeglased. Meie kohtud on ebaefektiivsed. KNAB peab suutma asja kohtusse viia, praegu on tegemist alles kahtlustusega. Kõigepealt peab prokuratuur esitama süüdistuse ja siis võib kohtus minna aastaid. Ma ei ole väga lootusrikas.
