Rahvamaja juhina 4780 eurot pistist võtnud Zarenkovi ametikohta ei avalikustata. Ta ise kinnitab, et see on eraasi, millest ei pea aru andma.
Ametikohta varjava Zarenkovi kabinet on uhke ja tema meiliaadress oli erinevalt teistest töötajatest üldsõnaline, aga suurejooneline.
Ajakirjanikku ja fotograafi õues nähes ei väljunud Zarenkov tööpäeva lõpus keskuse majast, vaid piilus üksnes aknast välja.
Mõni nädal tagasi laekus Eesti Päevalehele vihje, et Maardu kultuuri- ja infokeskuse endine juht Andrei Zarenkov, kes detsembri keskel Harju maakohtus suures ulatuses pistise võtmises süüdi mõisteti, töötab taas Maardu kultuurikeskuses. Kuna Zarenkov võttis pistist sama asutuse juhina, kirjutas ta eelmise aasta lõpus omal soovil ametist lahkumise avalduse. Nüüd olevat ta aga keskuses tagasi.
Siinkohal tasub märkida, et kohtuotsusega keelati Zarenkovil töötada avalikus sektoris juhtivatel, järelevalvet tegevatel või varaliste väärtuste liikumist korraldavate ülesannetega töökohtadel, aga tema rahvamajas töötamine ei pruugi siiski kohtuotsusega vastuolus olla.
Veel paar nädalat tagasi figureeris Zarenkovi nimi Maardu linna kodulehel koos teiste kultuurikeskuse töötajate nimedega. Teiste töötajate nimede juurde oli märgitud ka ametikoht, kuid Zarenkovil seda polnud. Oli üksnes meiliaadress: direktor@maarduvak.ee.
Suunati edasi
Soovisime teada saada, mis ametikohal Zarenkov keskuses töötab ja kuidas põhjendatakse seda, et kultuurikeskuse juhina korruptsioonis süüdi mõistetud ametnik samasse asutusse uuesti tööle võeti. Kõigepealt võtsime ühendust Victor Polyakoffiga, kes on kultuurikeskuse kunstiline juht ja direktori kohusetäitja. Polyakoff soovitas pöörduda Maardu linnasekretäri Tiiu-Ann Kaldma poole, kes vastaks eelmainitud küsimustele.
Maardust räägitakse tihtipeale kui kohast, kus on ainult üks poliitik: jaanuari lõpus taas linnapeaks valitud Georgi Bõstrov. Maardu linnavalitsuses aga näib olevat ainult üks inimene, kes oskab küsimustele vastata. Mis tahes ametniku käest küsid, kasvõi linnapea Bõstrovilt endalt, vastus on ikka: pöörduge linnasekretäri poole.
Niisiis uurisime Kaldmalt. Ta selgitas telefonivestluses, et ei tea, kas Zarenkov töötab kultuurikeskuses, sest see pole tema kui linnasekretäri asi. Kaldma märkis, et nii nagu linnavalitsus ei tee personaliotsuseid lasteaedade või koolide tasemel, ei langeta nad personaliotsuseid ka kultuurikeskuse tasemel. Ta soovitas helistada uuesti Polyakoffile, kes Kaldma hinnangul võiks sel teemal rääkida.
Kuid Polyakoff ei vastanud enam mitme nädala jooksul tehtud telefonikõnedele ega saadetud meilidele. Ei aidanud ka kõne Andrei Zarenkovile, kes palus küsimusi enda meilile. „Vabandage, see on minu eraasi. Ma ei ole kohustatud Teile sellest aru andma. Oleksin väga tänulik, kui Te selles küsimuses enam minu poole ei pöörduks,” kirjutas Zarenkov küsimustele vastuseks.
Kuna selgust endiselt polnud, võtsime koos fotograafiga ette teekonna Maardu kultuurikeskusesse. Valvelauast juhatati meid Polyakoffi kabinetti, kust väljus vanem naisterahvas, kelle sõnul oli Polyakoff juba linna sõitnud. „Ta sõitis Tallinnasse ära. Läks mingit intervjuud andma Raadio 2-le või 4-le või ma ei tea, mis see oli,” lausus ta. Seejärel palusime, et meid juhatataks Andrei Zarenkovi kabinetti.
Uksel ilutses number üks
Naisterahvas juhatas meid ukseni, millel ilutses number üks. Ruumika, Polyakoffi omast suurema kabineti ukse avamise peale päris Zarenkov, kes me oleme. Pärast tutvustamist teatas Zarenkov, et ta teeb tööd ega saa meiega vestelda. „Mida te tahate?” päris ta. Ütlesime, et vastuse küsimusele, kas ta töötab kultuurikeskuses, me juba saime, aga kas ta oleks nõus selgitama, millisel ametikohal.
Zarenkov kostis, et ta vastas juba kirjalikult ega soovi rohkem midagi öelda, ja tõmbas ukse meie nina ees kinni.
Otsustasime fotograafiga oodata, kuni Zarenkov oma tööpäeva lõpetab, et saaksime talle maja ees veel paar küsimust esitada ja pilti teha. Kella viie paiku hakkas ta väljuma, kuid jäi vahetult enne seisma ja vaatas ukseaknast välja.
Kui Zarenkov meid taas silmas, liikus ta pimedasse ruumi, kust jälgis meie kohalolekut.
Meid nähes liikus ta kultuurikeskusesse tagasi ja piilus väljapääsu kõrval oleva ruumi akna ribakardinate vahelt. Samal ajal vaatas akna ribakardinate vahelt välja ka naisterahvas, kes oli väljapääsust teisele poole jäänud pimedas ruumis. Kui Zarenkov meid taas silmas, liikus ta pimedasse ruumi, kust jälgis meie kohalolekut koos naisterahvaga. Mõistsime, et Zarenkov ei soovi meiega rääkida ega välju enne meie lahkumist kultuurikeskusest. Seega läksime minema. Zarenkovi ametikoht on meile seniajani teadmata.
