Eksperdid selgitavad, miks riigikogu toetuste andmine on korruptsiooniohtlik ja mõttetu.
Ühing Korruptsioonivaba Eesti ühineb kriitikaga, mida juba mõnda aega riigikogulaste nn poliitilise katuseraha jagamise kohta tehakse. „Nn katuseraha jagamine praegusel viisil on läbipaistmatu protsess, mis tekitab korruptsiooniohtlikke olukordi,” kinnitas ühingu juhatuse liige Erkka Jaakkola. „Tegu on ka liiga subjektiivse protseduuriga. Kui muu riigieelarve raha jagamise juures teevad ministeeriumid ja riigiametid analüüse ja uurivad asjaolusid, siis katuseraha jagamine käib tunduvalt pealiskaudsemalt. Pole sugugi selgust, et sellised rahaeraldised on avaliku huvi seisukohast vajalikud. Mida selgem on riigieelarvelise raha jagamine, seda vähem on korruptsiooni ja käsi-peseb-kätt-poliitikat,” selgitas Jaakkola, kes on töötanud muuseas Nordea panga rahapesu tõkestamise üksuse juhina ning Nordea grupi altkäemaksu ja korruptsiooni vastase poliitika eest vastutajana.
Otsus pole läbipaistev
Nn katuseraha jagamisse suhtuvad kriitiliselt ka need, kellele seda jagatakse. „See ei lähe kokku kodanikuühenduste riigieelarvest rahastamise põhimõtetega,” nentis vabaühenduste liidu EMSL-i juht Maris Jõgeva. „Rahastusotsused ei ole läbipaistvad (keegi ei tea, kuidas ja miks just selline otsus), vabaühendustele ei ole tagatud rahastusele võrdne ligipääs (ei ole avatud konkurssi, otsustamise kriteeriume), otsused ei ole alati seotud strateegiliste eesmärkidega (mis tähendab küsimust rahaeraldise tulemustest ja mõjust) ja kuna otsused on ühekordsed ning enamasti konkreetse projekti või tegevusega seotud, ei paranda need toetust saanud organisatsiooni võimekust,” selgitas ta.
Mõttetuks peetakse ka topelttegevust: riigikogu võtab endale veel ühe toetusfondi rolli.
Seetõttu on osa ühinguid, kellele riigikogulased on juba raha eraldanud, sellest loobunud – viimati loobus näiteks Eesti inimõiguste keskus. „Riigikogu liikmed saavad vajadusi üldistada ning eelarvet strateegilisemalt suunata,” märkis Jõgeva.
„Riigikogul pole vaja kujundada iseenda regionaal-, kultuuri-, spordi- ja kodanikuühiskonna toetamise poliitikat,” täiendas tema juttu Praxise ekspert Hille Hinsberg. Tema sõnutsi teeb riigikogu oma katuserahaotsuseid, kaalumata kulutuste otstarbekust pikemas perspektiivis. Näiteks tõi Hinsberg selle, kuidas riigikogu andis Rosma haridusseltsile 5000 eurot, et tehtaks remonti ja ostetaks inventari. Ent Põlva vald teatas vahetult enne jõule, et 2015. aastal ei kavatseta Rosma erakooli tegevuskulusid, mis on igas kuus ligi 5000 eurot, üldse enam katta.
Riigikogu liikmed saavad vajadusi üldistada ning eelarvet strateegilisemalt suunata
Mõttetuks peetakse ka topelttegevust: riigikogu võtab endale veel ühe toetusfondi rolli. Näiteks antakse kodanikuühiskonna sihtkapitalile (KÜSK) riigieelarvest igal aastal 1,3 miljonit eurot, aga riigikogu jagab vabaühendustele oma suva järgi veel 600 000 eurot. „Niisugusest tegevusest jääb mulje, et riik ei väärtusta neid taotlusvõimalusi, mida näiteks KÜSK igal aastal korraldab ja kus vabaühendustel tuleb konkureerida selgete tingimuste alusel ja taotlusi hindavad sõltumatud eksperdid. Kuna riik on ise loonud need asutused, kelle töö on avaliku raha asjakohane kasutamine, tuleks neid usaldada (ja muidugi kontrollida) kogu toetusraha jagamisel, mis selle valdkonna arendamiseks suunatakse,” leidis Hinsberg.
Eesti Päevaleht küsis paari nädala eest kõigilt riigikogu fraktsioonidelt: mida nad arvavad võimaliku korruptsiooniohu kohta ja kas nad kavatsevad katuseraha jagamisele lõpu teha? Kõigist neljast vastusest selgus, et ekspertide kriitikast hoolimata ei näe fraktsioonid katuseraha jagamises mingit probleemi.
Justiitsminister korruptsiooniohtu ei näe
Justiitsminister Andres Anvelt (SDE) lükkas katuseraha jagamise kriitika tagasi. „Riigikogu on eelarve koostamisel ülimuslik teiste võimuinstituutide suhtes ning oma otsustes autonoomne. Poliitiline võim eeldabki ka eelarve koostamisel poliitilisi otsuseid,” üldistas ta.„Mõjuvõimu ostmine eeldab kellegi pakutud rahale kauba/teenuse vastu andmist, sellist, mis oleks talle isiklikult materiaalselt kasulik, mitte aga poliitiliselt. […] Kui saadik parandab saadud rahaga enda materiaalset olukorda, siis on see korruptsioon. Kui ta toetab sellega mingit ühiskondlikku ettevõtmist, mis loob ühiskonnas lisaväärtust, ja teda süüdistatakse korruptsioonis, siis on see demagoogia,” sõnas ta.
