Maailma julgeolekukriisidele silma vaadates näeme, et sealt helgib vastu vaesuse ja korruptsiooni konfliktne helk.
Olgu Ukraina või Süüria, Iraak või Birma, kultuurilistele ja maailmavaatelistele konfliktidele annab ikka jõudu ühelt poolt sügav vaesus, teisalt riigijuhtide korruptiivne ahnus ning hoolimatus ühiskonna käekäigu vastu.
Korruptsiooni mõtestamiseks tuleb mõista selle kõigini ulatuvat mõju. Kui ametnik või poliitik võtab näiteks looduskaitseliste maade eelisjärjekorras vahetamiseks altkäemaksu, siis peale riigi maine kahjustamise loob ta kunstliku konkurentsieelise ja tulu suurendamise võimaluse ühele isikule, halvendades kellegi teise majanduslikku olukorda. Selline tegu jätab omakorda jälje majanduslikule aktiivsusele ja viimaks ka SKT-le. Kokkuvõttes vähenevad maksumaksjate sissetulekud, halvimal juhul tunnetame seda otseste maksutõusude kaudu. Riigil on alati vähe raha ja kui keegi seda veel oma huvides „vasakule” tõstab, jääme kõik nii rahaliselt kui ka moraalselt vaesemaks.
Euroopa majandus kaotab korruptsioonile aastas ligi 120 miljardit eurot, Eesti puhul võime selle suurust ainult oletada. Kui oleme jätkuvalt nõus süvendama ja tunnistama vaesust, tolereerime korruptsiooni ja vastupidi. Olen aga kindel, et me ei ole masohhistid ega taha olla ka vaesed.
