Keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo juht ütleb, et korruptsioon on Eestis nagu vähkkasvaja ning oma ja võõras raha läheb järjest sagedamini segi. Hiljuti mõistis Tartu maakohus kokkuleppemenetluse käigus suures ulatuses linna vara omastamises süüdi Kallaste endise linnapea Viktor Nukka ning linna raamatupidajad Aive Laumetsa ja Kiira Leonova. Kallastel läheb elu aga endist viisi ja Nukka juhib linna edasi. Formaalselt abilinnapea toolilt. Tõepoolest on kummaline, kuidas rahvas ja kohalik volikogu soovib endiselt näha Nukkat omavalitsuses majandamas, teades, et kohus on tema ja temaga varem koos töötanud raamatupidajad süüdi mõistnud omastamises ja kohaliku omavalitsuse rahaliste vahendite enda kasuks pööramises. Ning seda suures ulatuses. Neid usaldatakse hoolimata sellest, et niigi väikese eelarvega kohalik omavalitsus on hädas oma igapäevakulutuste katmisega ja nemad said sealt osa endale. Ometi tuuakse nad uuesti omavalitsuse elu oluliste küsimuste lahendamise ja rahaliste vahenditega korraldamise juurde. Muidugi on küsimus ka see, kas riik on praegu piisavalt teinud, et vältida juhtumeid, kus korruptsioonikuritegudes süüdimõistetud saaksid kohalikes omavalitsustes või riigiasutustes sisuliselt sama tööd jätkata. Kas riigil oleks võimalik sellele rohkem tähelepanu pöörata? Usun küll. Siis oleks olukord teistsugune kui praegu Kallastel. Mida see siis eeldaks, et olukord oleks teistsugune? Mida te seadusandjalt ootate? Tegelikult on seadustes see paigas, et tahtliku kuriteo eest kohtulikult karistatud inimene ei tohi avalikus teenistuses ametnikuna töötada, sealhulgas ka kohalikus omavalitsuses vallavanema, linnapeana ja omavalitsuse valitsuse liikmena. Aga Kallastel juhib Nukka lepingu järgi, ta pole seal enam ametnikuna. See on skeem ja see auk tuleks minu meelest kinni lappida. Viitasite, et inimesed ise lasevad korruptandil ennast edasi juhtida. Kas põhjus on väikeses ühiskonnas, kus käsi peseb kätt? Kindlasti. Aastakümneid enne Eesti taasiseseisvumist oli selline mõttemall kahjuks igapäevane: käsi peseb kätt ja vajadusel aidatakse. Selleks on aga kogu aeg vaja kedagi n-ö määrida. Läheb veel kümneid aastaid, enne kui sellest välja kasvame ja näiteks Skandinaavia tasemele jõuame. Tõsi, neil on teistsugused probleemid, milleni meie alles jõuame. Aga sellist jama nagu meil või lõunanaabritel lätlastel seal enam sellisel määral pole. Niisiis pole käsi-peseb-kätt- mõtteviis kuhugi kadunud. Milleni see areneb? Kui kohalikku elu minnakse korraldama isiklike eesmärkide realiseerimise ja enda huvide nimel, siis ühel hetkel muutub avaliku elu eest seismine, kogukonna jaoks midagi teha tahtmine teiseseks. Silme ees on hüved ja kõrgel ametikohal olevad inimesed hakkavad vaatama, kuidas üks või teine järgmistest otsustustest hakkaks talle, sõpradele või lähedastele kasu tooma. Avaliku elu tegelasena poliitikas sõpruskond aga järjest suureneb, tekivad uued sidemed. Küsimus ongi, kas seda inimest saab keegi painutada, tõugata või suunata. Kui ta on sirgeseljaline ja ajab ausalt asja, siis on ju Eestis võimalik kõike heal moel ära teha. Kas me räägime suures osas kohalike omavalitsuste poliitikutest, kes keskkriminaalpolitsei huviorbiiti eelkõige kuuluvad? Jah, neid on palju. Mõned on olnud päris pikaaegsed omavalitsusjuhid, mis omakorda võib aga olla väike riskimoment. Ta võib olla väga tubli inimene ja kohaliku elu arendaja, elu paremaks muutja, kuid teisalt võib see muutuda ohuteguriks. Kui palju neid korruptante praeguse seisuga Eestis on? Seda ei tea keegi, jõuame ju ka ainult osani korruptantidest, kõiki ei õnnestu paraku kunagi kohtu ette viia. Tänavu oleme prokuratuuri saatnud 30 kriminaalasja. Praegu on menetluses 45 kriminaalasja. Tööd jagub meil kindlasti veel mitukümmend aastat. Asi on siis hull? Hinnake palun skaalal väga, keskmiselt või lihtsalt hull? Kui ma ütlen, et väga hull, teen ilmselgelt liiga. Kui ütlen, et keskmiselt, siis pakun ka ehk napilt üle. Kui ütlen, et pole hullu, siis alahindan olukorda. See on paikkonniti ja asutuseti erinev, kõik on kinni inimestes. Kui palju teile üldse vihjeid antakse? Vihjetelefon töötab alates büroo loomisest ehk 2012. aastast. Aga telefon pole punane? Telefon on täiesti jääkülm. Paremas seisus on korruptsioonivihje@politsei.ee meiliaadress, kuhu tuli 2012. aastal 26 ja 2013. aastal 36 vihjet. Aga seda on ikkagi vähe. Kuhu need vihjed viivad? Kui pidada silmas süüdimõistvat otsust, siis enamik sinna ei vii. Aga see ei tähenda, et need poleks meie jaoks olulised. Seetõttu: kui inimesed tunnetavad, et midagi on valesti, siis andke meile märku, ärge häbenege ega kartke. Kui inimene teab, et toimub midagi ebaseaduslikku, kuid ei räägi sellest, siis toetab ta ju korruptsiooni? Ühest küljest jah. Tegemist võib olla ükskõiksusega, et see ei toimu ju minuga ega minu lähedastega. Arvatakse, et see on kusagil kaugemal. Tegelikult puudutab see aga nende, meie kõigi elu. Paljud meist ei saa sellest lihtsalt veel aru. Korruptsioon on nagu vähkkasvaja? Ongi. Aga me ei tunneta seda ise. Korruptsioon taastoodab korruptsiooni. Keegi saab lasteaia- või koolikoha raha eest, räägib sellest ja järgmine läheb sama teed. Nii on autojuhilubadega, hangete või tööde tellimistega. Info ebaausate ametnike kohta levib ning üksnes üksikud juhud on sellised, kus ainult andja ja võtja teavad olukorrast. Nendeni jõuda on muidugi väga keeruline, kuid küll nemadki eksivad. Põhimõtteliselt võib korruptanti nimetada ju lihtlabaseks vargaks? Mille poolest nad täna poevarastest erinevad? Nad panevad selga kalli ülikonna, kannavad kallist käekella ja kingi ning mõtlevad, et olgugi mu mõttemaailm on must, aga mu väline kest näitab mind paremas valguses. Aga nad pole paremad. Mis on selle aja jooksul olnud teie jaoks kurioosseim juhtum, kui olete pead vangutanud ja mõelnud, kuidas on võimalik nii madalale laskuda? Inimesi puudutab täna kõige rohkem haridussüsteem. Tänaseks on endine Põltsamaa kooli direktriss Viive Kibena süüdi mõistetud kooli raha isiklikul otstarbel kasutamises. Ta soetas koju sanitaartehnikavahendeid, ostis näiteks valamu ja punase tualetipoti. Ta kasutas kooli vahendeid ka endale küttepuude ostmiseks. Tegi kooli raha eest remonti. Milline me võrreldes Läti ja Leeduga oleme? Lätis ja Leedus on eraldi korruptsiooni vastu võitlemise keskused, mis tegelevad jälituse ja kriminaalmenetluse kõrval ka ennetusega, rahvusvahelise koostööga. Samuti vaatavad nad huvide deklareerimist. Antakse nõu uute seaduste kooskõlastamisel. Läti ja meie menetlused on enamasti võrreldamatud suurused. Seal on altkäemaksusummad miljonites eurodes, korruptsiooni esineb riigi kõrgemal tasemel rohkem. Mis teid korruptsiooni puhul menetluslikult kõige rohkem häirib? Mul pole politseinikuna paslik konkreetseid kohtuotsuseid kommenteerida, aga minu arvamus on, et karistused ei täida täna täit eesmärki. Praegu on kohalike omavalitsuste, riigi või ettevõtete raha varastanud inimeste karistused pigem tagasihoidlikud. Jah, nende tegu taunitakse avalikult. Aga näiteks narkokuritegevuses, mis samamoodi meid kõiki mõjutab, lähevad inimesed reaalselt vangi. Ehk peaks me ikkagi ka korruptsioonikuritegude puhul olema riigina resoluutsemad? Näide: ahne koolijuht Otepää gümnaasiumi direktor Aivo Meema kuritarvitas ametiisikuna enda ja kolmandate isikute kasuks ajavahemikul 2008–2012 Otepää vallavalitsuse raha, mis oli tema valduses töökohustuste tõttu. Meema majutas Otepää gümnaasiumi õpilaskodus ja klassiruumides külalisi, mille eest saadud tasu kogusummas 12 420,77 eurot jättis raamatupidamises kajastamata ja Otepää vallavalitsusele edastamata. Samuti omastas Meema kogusummas 524,64 eurot kooli vara, milleks oli televiisor ja riidesemed. Meema on tekitatud kahju hüvitanud. Kohus mõistis Meemale karistuseks rahalise karistuse 270 päevamäära ulatuses, kokku 7425 eurot.
