Putini praegust suhteliselt leebet käitumist opositsionääridega pole õige seostada üksnes püüuga olümpiamängude eel head nägu teha, vaid Putin ei tunne enam hirmu, et tal oleks riigis või väljaspool piire tõsiselt ähvardavaid vaenlasi, leiab kirjanik Andrei Anissimov.
Nagu teada Aleksandr Sergejevitš Puškini surematust muinasjutust, esitas kuldkalake küsimuse: taadike, mida sa soovid? Küsimus oli õigustatud, sest ei kala ega vanake kujutanud enne kohtumist ette, millisel alusel peaksid nende suhted rajanema. Eesti kilu Venemaale vedamise keelu puhul kõlaks samasugune küsimus puhtalt retoorilisena. Kui Eesti äri- ja poliitilistes ringkondades keegi peaks veel lootma saada mõistuspärast vastust, võib neile nende naiivsuses ainult kaasa tunda. Aga sellest pisut hiljem.
Alustuseks on mõttekas arutleda Kremli olümpiaeelse kuvandi ja Venemaa suhete üle ülejäänud maailmaga. Sealjuures arenevad suhted välise ja sisemise maailmaga enam-vähem ühtmoodi.
Möödunud aasta viimases kvartalis pööras Vladimir Putin maailmale ette leebeks muutunud valitseja palge. Ta kuulutas välja amnestia ning laskis vabaks tähtsamad meediastaaridest vangid: mõned «märatsejad» Bolotnaja väljakult, tüdrukud, kes teotasid lauluga pühakoda, ning, oh õudu, eraldi käsuga isegi Mihhail Hodorkovski enda. Juba uuel aastal avanesid vanglaväravad õpetaja Ilja Farberi ees, tingimisi karistusega pääses põlualune ajakirjanik Aksana Panova ja tekkis lausa lootus, et teistegi «bolotnike» karistus kahaneb.
Asjadevalitsejast monarhiks
Kõikvõimalikud tegelased, kel on kombeks kritiseerida Venemaa presidenti, tõttasid viimase aja heldust seletama lähenevate olümpiamängudega. Nende arvates on Kremli praegune heasüdamlikkus lühiajaline sula, mille peale Vladimir Putin läks välja pragmaatilisist kaalutlusist lähtudes, et mitte tumestada Sotši pidupäevi «kiskjanäoga». Küll ta pärast olümpiat ajab taas hambad irevile ning opositsionääride mässulised peakesed hakkavad lendama nagu viljapead hoogsa sirbi tuules.
Sealjuures ei ole niisuguseid mõtteid välja käinud ainult avalikud Putini mahategijad, näiteks teravkeel Viktor Šenderovitš, vaid ka täiesti mõistlikud inimesed, näiteks kirjanik Dmitri Bõkov. Võimude käitumise nii primitiivne tõlgendus on seotud Vene intelligentsi harjumusega pidada valitsejat ja tema lähikonda tolvaniteks, kes ei juhindu mitte mõistusest, vaid elajalikest instinktidest. Tuleb muidugi lisada, et põhjust niisuguseks järelduseks on valitsev eliit ohtralt andnud.
Kui leppimatute väljaastumised Putini kolmanda Venemaa troonile tõusmise algul teda mingiks ajaks just ei ehmatanud, siis vähemalt panid tõsiselt mõtlema. Meetmed, mida võimud võtsid nii ohutute rahurikkujate vastu, paistsid ebaadekvaatsete, ilmselgelt ülepingutatuna. Kuid saanud tagasi troonile ja vahetanud ideoloogilise suunanäitaja kohal välja Surkovi, hakkas ka Putin ise muutuma. Endisest «galeeriorjast», see tähendab rahva palgatud asjadevalitsejast, sai kiiresti eneses kindel monarh. Raske öelda, kas ta mõistis seda ise või leidus võimekaid nõunikke, aga igatahes opositsiooni ees enam ta hirmu ei tundnud.
Lõpetanud näitemängu valgustatud liberaalidega ja toetudes põhijoontes märksa vähem rafineeritud rahvamassidele, omandas Putin taas reaalse jõu. Talle turgatas järsku pähe, et tasub vaid Uralvagonzavodi poistel käratada nonde täitanud intelligentide peale ja ähvardada neid tankidega, kui need lasevad kohe saba sorgu ja jooksevad laiali. Selle juures ei jäta Putin ise sugugi türanni muljet, sest täitanud intelligendid pole võimelised pakkuma rahvale midagi etemat kui tema.
Korruptsioonisüüdistused ent, millega režiimi vastased üritavad masse üles kihutada, põrkuvad neilt tagasi nagu lauatennisepallid reketilt. Tavaline vene inimene on sünnist saati veendunud, et kuld kleepub valitseja käte külge lihtsalt sellepärast, et ta on valitseja. Mis puudutab demokraatiat – jah, miks mitte. «Liberastide» rõõmuks lasti eeluurimisvanglast välja Navalnõi ja lubati tal osaleda Moskva linnapea valimistel. Ei langenud sellest taevas maa peale, ei juhtunud midagi halba ka pealinnaga.
Putin ja müstiline ebausk
Niisiis, pannud prioriteedid paika, sai Putin lõpuks aru, et tõelisi vaenlasi tal riigis pole. Seepärast on kõigest vaja säilitada kõike rahulikult troonilt korraldava isakese kuvandit, riigi elanikkonna ja välismaa tarbeks aga ette võtta edukaid suhtekorralduskampaaniaid. Eeskuju juba jagub. Võtame kasvõi Hugo Cháveze, kes varjamatu populistina saavutas rahva seas nii suure poolehoiu, et rahvas uskus isegi imedesse. Näiteks sellesse, et siit maailmast lahkunud juht istus linnukese kujul Nicolás Maduro õlale ja õnnistas oma järglase sisse taevase lõõritusega.
Venemaa elanikud usuvad imedesse vähemalt sama palju, nagu näitavad tuhandepealised sabad Moskvas näidatud Athose kloostri Hommikumaa tarkade kingituste imetlemiseks. Kodanike müstiline ebausk rahuldab võime täielikult, mida näeb kenasti Volgogradi näitel, mille kohale pandi lendama helikopter ikooniga. Mõistagi, palju lihtsam on tiirelda jumaliku kujuga linna kohal kui sundida korruptsioonist läbi imbunud jõustruktuure professionaalselt töötama ja tabama terroriste enne seda, kui nad jõuavad inimesi õhku lasta. Aga massidele imed meeldivad ja sestap meeldivad need ka Putinile.
Taibates poliitiliste vastaste tühisust, lubas president endale nende suhtes kaastunnet. Et see juhtus otse enne olümpiamänge, on õnnelik kokkusattumus. Vaenlastele armu andes ei unustanud president ka sõpru. Eriti neid, kes on teda aktiivselt suhtekorralduse alal aidanud. Seetõttu on Dmitri Kisseljovi ja Mihhail Leontjevi määramine kadestamist väärt ametikohtadele igati loogiline.
Kindlus möödunud aastal valitud uues poliitilises kursis lubas Putinil astuda ka maailmapoliitika areenile. Positsioneerinud ennast konservatiivsete väärtuste kaitsjana, õnnestus Putinil kergesti üle mängida Barack Obama algul Süüria, siis ka Iraani partiis, pärast mida tundis ta end juba täiesti mõnusalt. Aga kui riigi sees võib Kreml praegu lubada endale vastaste suhtes suuremeelsust, siis piiri taga ei ole kõik nii roosiline. Suurem osa Euroopa poliitikutest taunib avalikult või ka varjatumalt Putinit ja tema poliitilist stiili. Võib arvata, et Venemaa presidenti see ei rõõmusta ning ta otsib võimalusi kriitikute tasalülitamiseks.
Vorm määrab sisu
Krediidi eraldamisega Viktor Janukovõtšile andis Putin naaberriikidele mõista, et sõpru on ta valmis abistama, vaenlasi aga karistama. Eesti kilu on üks selliseid karistusviise. Pärast Leedut, mis alandas Putinit Kiievis Maidanil, otsustas ta anda õppetunni Eestile, kus on väljendatud soovi paigutada Ameerika väed Venemaa piiri äärde: kui tahate semmida Ameerikaga, las siis amid ka vitsutavad teie kilu.
Ja siis on muidugi veel too «mittekodanike» teema, püüded vähendada vene keele õpet ja hulk muid Eesti võimude pisikesi torkeid siinse venekeelse elanikkonna pihta. Kõik see annab Putinile oma riigi valijaskonna toetuse karistusoperatsioonide läbiviimiseks.
Putini patsaanimentaliteet ei reageeri mitte tõusetunud küsimuse tuumale, vaid vormile. Kriitilistele märkustele tema režiimi kohta reageerib ta kui isiklikule solvangule. Mõned poliitikud on seda taibanud. Võtame näiteks Soome, kus on suudetud elatustase tõsta norralaste tasemele. Norras leidub nii naftat ja gaasi kui ka lõhet. Soome, kus midagi sellist pole, õppis oma rahva hüvanguks ära kasutama suhteid kõigepealt NSV Liidu, seejärel ka Venemaa Föderatsiooniga.
Selle juures tuleb märkida, et just Soome suutis ebavõrdses võitluses kindlustada oma iseseisvuse Stalini agressiooni vastu. Asetades, muide, vabaduse altarile paljude kodumaa poegade ja tütarde elu. Mitte NKVD piinakambrites ja Siberis, vaid otse lahinguväljal. Just Soomel oli igati õigus pidada Venemaad oma verivaenlaseks. Kuid Soome poliitikud oskasid leida viisi hoida suhteid Kremliga, mis ei alandanud mingil määral nende rahvuslikku uhkust, vaid hoopis tõi mitmel moel kasu ja aitas kaasa õitsengule.
Tasub silmas pidada, et Putini Venemaa on olemas ega kao niisama kuhugi. Isegi kui Kremlis peaks juht vahetuma, on lootus, et ta viib monarhiale pühendunud teadvusega rahva lääneliku demokraatia rüppe, päris tühine.
Maailma poliitiliste jõudude praeguses seisus Putinil, kes on osanud kindlustada Hiina toetuse, tõelisi vaenlasi ei ole, ei välismaal, ei kodumaal. Tal on ainult üks tõsine vaenlane – see on nafta hind. Seni on see vaenlane suikvel. Putin võib rahumeeli oma vastastele armu anda või neid karistada. Vastasel juhul juhtuks tema režiimiga sama, mis juhtus NSV Liiduga. Kuid sellest, mis niisugusel juhul Venemaal toimuks, ei oleks mingit kasu Venemaa naabritele. Neile on tuluks see, kui nii suurel ja ettearvamatul maal valitseb vähegi stabiilne režiim.
Mis aga puudutab Eesti kilu, siis kilu küsimusele Putinile – taadike, mida sa soovid? – ei tule vastata mitte Putinil ega kalatööstuse tehnoloogidel, vaid Eesti valitsusringkondadel, kellel pole kilutööstusega õieti mingit seost.
Vene keelest tõlkinud Marek Laane
