Ütlused stiilis „aga teised teevad ka” või „neil on veel hullem” ei anna üldjuhul tunnistust ütleja küpsest arengutasemest.
Selle väitega nõustub ilmselt iga lapsevanem, kel on kodus koolieelikust laps.
See, kes mäletab Eesti poliitikute retoorikat majanduskriisi haripunkti ajal või Reformierakonna usalduskriisi kõrghetkel, valmistub niisiis juba targu selleks, et ka eile esitletud värsket Eesti korruptsiooniraportit ootab sama saatus. Lihtne on osutada, et korruptsioonitajumise indeksi poolest on Eesti võrreldes teiste endiste idabloki maadega heas kirjas, ja vaadata probleemidest mööda.
Nii suhtuda oleks rumal. Euroopa Nõukogu juures asuv korruptsioonivastane riikideühendus GRECO pakub eile avaldatud Eesti korruptsioonihinnangus tervet hulka asjalikke mõtteid, mida pole raske ellu viia ning mis suurendaksid poliitikute ja õigussüsteemi usaldusväärsust.
Raporti järgi nõuab Eestis enim tähelepanu riigikogu liikmeid, prokuröre ja kohtunikke puudutav korruptsioonialane regulatsioon. GRECO ei väida, nagu oleksid Eesti poliitikud, prokurörid ja kohtunikud korrumpeerunud, kuid viitab parlamendi vähesele usaldusväärsusele ja sellele, et inimeste usaldus kohtute vastu on vähenenud.
Mõned näited. Raport osutab, et riigikogu komisjonide istungid on viimastel aastatel olnud kinnised – ka juhul, kui sinna tulevad külaliseks kolmandad osalised, näiteks asjast otseselt huvitatud isikud või riigikogu liikmete isiklikud tuttavad, kellega koos arutatakse kogu avalikkust puudutavaid asju. GRECO soovitab Eestil muuta parlamendikomisjonide töö läbipaistvamaks ja viitab ka sellele, et parlamendiliikmete huvide konflikte on Eestis raske uurida, sest nad tõlgendavad riigikogu autonoomiat (olgu öeldud, et GRECO arvates ekslikult) kui isikliku aruandekohustuse puudumist.
Kriitikat jätkub ka õigussüsteemi kohta: õigusriigis peab kohtuvõim olema sõltumatu, aga kuna justiitsministeeriumil on täielik kontroll eelarve üle ja õigus eelarveressursse aasta jooksul ümber jaotada, võib raporti järgi „jääda mulje, et ministeerium saab rahastamise kaudu kohtutele survet avaldada”. Prokuröride puhul viitab GRECO sellele, et neile makstakse kaks korda aastas kuni 20% palga suurust boonust. Ebaselgetel alustel preemiate määramine võib muuta prokurörid „liigse mõjutamisega” haavatavaks.
Terve raport on kantud mõtteviisist, et üks olulisemaid korruptsiooni ennetamise tegureid on jagatud väärtused. Sestap soovitab GRECO riigikogule eetikakoodeksit ja (algajate) parlamendiliikmete sõltumatut nõustamist olukordades, kus nad tunnevad eetikakonflikti ohtu.
Allikas: EPL Online
