Kui veel aasta tagasi küpses riigikogus plaan muuta istungite helisalvestamine kohustuseks ja säilitada salvestisi vähemalt nelja-aastase parlamendiperioodi lõpuni, siis algaval nädalal riigikogu ette jõudvas eelnõus on mõlemast – nii koosolekute salvestamise nõudest kui ka salvestiste säilitamise kohustusest – loobutud. Õigupoolest ei kasutata sõna «salvestis» eelnõus ega seletuskirjas kordagi, selle asemel räägitakse dokumentide koostamise abimaterjalist, mille talletamist ja seeläbi ressursi raiskamist ei pea põhiseaduskomisjon otstarbekaks. Komisjoni esimees, reformierakondlane Kalle Laanet võrdles salvestisi komisjoni istungi käigus tehtavate märkmetega, mida samuti dokumendina ei käsitleta. «Salvestis on abimaterjal täpselt samamoodi nagu paberitükk, mille peale näiteks mina komisjonis kirjutan, kes tahab järgmisena sõna saada,» ütles ta. «Dokumendid arhiiviseaduse mõttes on eelnõud või muudatusettepanekute tabelid, aga paberinurgale tehtavad märkmed ja samamoodi ka salvestised on sirge abimaterjal.» Laaneti sõnul on salvestiste ainus eesmärk aidata koostada senisest märksa põhjalikumaid protokolle, mis annaksid edasi nii istungi käigu, otsuste ja seisukohtade kujunemise kui ka sõnavõtjate seisukohad. Ka hääletustulemused tuleb edaspidi protokolli kanda nimeliselt. Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv komisjoni liige Andres Anvelt toonitas samuti, et kõige olulisem on üksikasjalik protokoll ning kuidas selleni jõutakse – kas komisjoni ametnikud teevad kogu jutust kohapeal stenogrammi või kuulavad hiljem lindistust –, on komisjoni enda töökorralduslik küsimus. «Praegusel juhul oleme põhiseaduskomisjonis jõudnud arusaamisele, et tähtis on standardiseerimine, et kõik komisjonid teevad protokolle üksikasjalikult, kõigi seisukohad on välja toodud ja hääletused on nimelised,» lausus ta. Anvelt juhtis ka tähelepanu, et huvi komisjonide varasemate lindistuste vastu on olnud pea olematu. «Mis on vajalik tulevastele põlvedele, kui vaadata ka seadusandja tahet, on lahenduskäik: et oleks talletatud, kuidas lahenduseni jõuti,» ütles ta. Opositsioonilise Vabaerakonna esimehe Andres Herkeli sõnul läks olukord käest ära üle kümne aasta tagasi, kui lakati tegemast komisjonide istungitest korralikke ja informatiivseid protokolle. «Hakati protokollima üksnes otsuseid, mitte arutelu käiku, ja sellega jäeti avalikkus infosulgu. Enne seda mingit salvestiste probleemi kui sellist ei olnudki, salvestis oli tõepoolest protokollimise abivahend,» ütles ta ja kinnitas, et kui menetluses olev eelnõu taastab istungite informatiivsed protokollid, on see kõige olulisem. Herkel märkis, et saab aru ka avalikkuse huvist salvestiste saatuse vastu. «Seal on teatud vaieldavusi, kuid ma usun, et menetluse käigus me jõuame neid veel vaielda,» lisas ta. Eelmine riigikogu oleks salvestisi säilitanud Salvestisi nägi protokolli koostamise abimaterjalina ka aasta eest palju vaidlusi tekitanud eelnõu, mis võeti riigikogu valimiste eel poliitilise üksmeele puudumise tõttu menetlusest tagasi. Kurioossel kombel oli see praegusest ettepanekust aga isegi leebem. Esiteks pidanuks komisjonid istungeid üldreeglina salvestama – erandiks vaid väljasõidud ja istungid, kus on jutuks salastatud küsimused –, salvestisi pidanuks säilitama riigikogu sama koosseisu volituste lõpuni ning põhjendatud huvi korral olnuks võimalik nendega komisjoni esimehe loal tutvuda. «Komisjonis arutleti ka võimaluse üle säilitada helisalvestist kuni protokolli valmimiseni, kuid kuna on olnud olukordi, kui protokolli on vaidlustatud ning on osutunud vajalikuks seda kontrollida, siis leiti, et helisalvestis (juhul kui istung on helisalvestatud) võiks olla kättesaadav vähemalt kuni sama koosseisu lõpuni,» põhjendas põhiseaduskomisjon oma seisukohta toonase eelnõu teise lugemise seletuskirjas. Seletuskirjas, mis koostati enne eelnõu tagasivõtmist kolmandaks lugemiseks, selgitas komisjoni toonane esimees, Reformierakonda kuuluv Rait Maruste, et salvestiste säilitamine koosseisu volituste lõpuni oleks tähendanud, et neid abimaterjale oleks säilitatud parlamendi töö huvides riigikogus. Koosseisu volituste lõppedes pidanuks infot hindama rahvusarhiiv ning kui teave oleks tunnistatud arhivaaliks, oleks see antud toonase plaani järgi rahvusarhiivile üle. «Kui arhiiv aga ei hinda dokumente või materjale arhiiviväärtuslikuks, siis ei ole kohustust neid säilitada, mis aga ei tähenda, et tekiks kohustus neid hävitada,» kirjutas Maruste mullu jaanuari lõpus. Riigikogu sotsiaaldemokraadist esimees Eiki Nestor leidis eelmise aasta alguses samuti, et kuna paljud arvajad ei ole kindlad, kui üksikasjalikud tulevad uute nõuete alusel koostatavad protokollid, võiks ka uue seaduse alusel kohustuslikus korras tehtavad salvestised anda säilitamiseks rahvusarhiivi. Toona oli veel teisigi, kes pidasid vajalikuks tagada salvestiste säilimine, ja toonitasid, et riigikogu ei ole saladuste laegas. Valimiseelsele ajale ja konsensuse puudumisele viidates lükati otsustamine siiski uue, mullu märtsis valitud riigikogu koosseisu ülesandeks. Samal ajal otsustas riigikogu juhatus, et kõik olemasolevad salvestised antakse hoiule rahvusarhiivi, kus neid saab tulevikus kuulata riigikogu esimehe loal. Varasemaid salvestisi saab kuulata rahvusarhiivis Riigikogu kantselei on komisjonidest kokku kogunud 722 CD-plaaditäit helisalvestisi, mis sisaldavad istungite salvestisi aastatest 2002–2012. Riigikogu kantselei kommunikatsioonijuhi Urmas Seaveri sõnul plaanitakse need rahvusarhiivile üle anda veel enne suvepuhkust. «Koos plaatidega annab kantselei juurde info, mis komisjoni istungid on igale konkreetsele plaadile salvestatud ning mis ajast need pärit on. Tänaseks on veidi üle poole plaatide kohta see info olemas, ülejäänutega töö veel käib,» rääkis Seaver. Lisaks on komisjonide istungite helisalvestisi riigikogu kantselei salvestiste võrgukettal. Nendega hakkab kantselei Seaveri sõnul tegelema pärast CD-plaatide üleandmist, et ka need jõuaksid lõpuks arhiivi. Arhiivi jõudnud salvestised ei muutu automaatselt avalikuks, nagu ei ole seaduse järgi avalikud ka komisjonide istungid. Seisukohta, et kinniste istungite arutelusid kajastavaid dokumente, sealhulgas salvestisi, ei pea üldises korras avalikustama, kinnitas mullu mais riigikohus. See tähendab Seaveri sõnul, et kui keegi pöördub arhiivi poole sooviga mõnd kinnise istungi salvestist kuulata, peab selleks kõigepealt loa andma riigikogu esimees. «Helisalvestise kuulamise lubamisel tuleb kindlasti arvestada sellega, kas salvestis sisaldab seaduse alusel seatud juurdepääsupiiranguga teavet,» ütles ta.
Riigikogu põhiseaduskomisjon on teinud parlamendikomisjonide istungite lindistuste säilitamise küsimuses kannapöörde, leides, et salvestised on üksnes abimaterjal, mis tuleb hävitada kohe pärast protokolli valmimist.