Samal ajal, kui Rein Lang küpsetab uurivat ajakirjandust pärssivat eelnõu, tõstab maailmas pead uut tüüpi meedia, mis tirib päevavalgele ka kõige varjatumad saladused. Ainuüksi anonüümsetel siseringist pärit lekitajatel ehk vilepuhujatel (whistleblowers) põhineva meedia lipulaev on veebisait Wikileaks.org, mis tõi aprilli algul avalikkuse ette Pentagoni salajase video Iraagi sõjast. Maailma esiuudiseks kippunud videoklipp näitas läbi USA Apache helikopteri kuulipilduja kaamera, kuidas 2007. aastal tapetakse Baghdadi eeslinnas 12 iraaklast, nende hulgas Reutersi fotograaf ja tema autojuht, ning seejärel lastakse pilbasteks ühe ellujäänu päästmiseks kohale saabunud kaubik koos seal viibinud kahe lapsega, kes said tõsiselt viga. Paljude jaoks oli šokeeriv ainuüksi see, kuidas sõdurid sealjuures surnuid mõnitasid: „Oh yeah, look at those dead bastards..." Nädala algul oli „Wikileaks" maailma suurima otsimootori Google´i otsisõna number üks. „Wikileaks on teinud kolme aastaga rohkem paljastusi kui Washington Post 30 aastaga," kuulutas twitteris internetiguru Clay Shirky. Annetustest elav Wikileaks, millest paljud enne seda kuulnudki polnud, pääses pildile ühes oma müstilise juhi Julian Assange´iga. Lumivalgete juustega nooremas keskeas Austraaliast pärit endine häkker Assange eelistab tavaliselt varju jääda, paljastamata isegi oma vanust. „Alguses väitis USA sõjavägi, et kõik surnud olid mässulised. Siis väideti, et helikopterid reageerisid tulevahetusele. Meie näitasime, et mõlemad väited on valed," on Assange öelnud. Järgmisena lubab ta avaldada video sellest, kuidas USA sõjavägi tulistab tsiviliste Afganistanis. Wikileaksil, mida nimetatakse ka „tsenseerimata vikipeediaks dokumentide massilise lekitamise ja analüüsi jaoks", on 5-liikmeline nõukogu ja 800 vabatahtlikku abilist. Isikud, kelle nimesid ei tea keegi, hindavad lekitatud materjale ning teevad otsuse autentsuse ja avaldamise kohta. Praeguseks on 2006. aasta detsembris käivitatud Wikileaks avaldanud 1,2 miljonit dokumenti, ent finantspõhjustel pole kõik alati veebis väljas. Assange sõnul saadetakse pärast viimase video avaldamist neile iga päev 10 000 uut dokumenti (ja muuseas ka 150 000 dollarit annetusi)... Tänu Wikileaksile teame me muuhulgas Climategate´st (teadlaste omavaheline meilivestlus, mis seab kahtluse alla kogu kliimasoojenemise teooria), USA militaarreegleid tulevahetuse alustamiseks Iraagis, NATO sõjaplaane Afganistanis, koerte kasutamist mõjutusvahendina Guantanamo Bay laagris, Saientoloogia kiriku saladokumente ja Saksa valitsuse poolt blokeeritud veebisaitide nimekirja. Hiljuti avaldas Wikileaks koguni Pentagoni dokumendid, mis analüüsisid Wikileaksi ennast, ning mis Assange´i sõnul on sisuliselt Wikileaksi hävitamise sepitsus. „Oleme pidanud oma tegevuse hajutama, kõike krüpteerima ning kommunikatsioonid ja inimesed mööda maailma laiali paigutama, et aktiveerida meid kaitsvad seadused erinevate riikide jurisdiktsioonis," selgitab Assange. Organisatsioonil puudub peakorter. Wikileaks opereerib osaliselt Belgiast, serverid aga asuvad Rootsis, kus on maailma parimad allikakaitseseadused ja anonüümsuse kaitse internetis. Tänu sellele on Wikileaks tõrjunud üle 100 kohtuasja, sealhulgas seljatanud ka sellised rahakad gigandid nagu Saientoloogia kirik ja Šveitsi pank Julius Baer (viimane nõudis panka rahapesuga siduvate dokumentide kõrvaldamist veebist). Assange ise on omamoodi vastupanuliikumise juht, kes oma sõprade sõnul reisib ringi seljakotiga, mis paistab olema tema ainuke varandus, ilmub ootamatult välja ja kaob uuesti; samalt telefoninumbrit teda teist korda enam kätte ei saa, ning silmast-silma intervjuusid annab ta haruharva. Ta on justkui vaba ja sõltumatu ajakirjanduse radikaaldemokraat, ümberpööratud Osama bin Laden, mässuline, keda ei saa tabada. Tema eesmärk on suurkorporatsioonide mahhinatsioonide ja valitsuskorruptsiooni paljastamine, omamoodi maailmaparandamine. Ent siin on ka konksud. Assange ei pööra paljastades kuigi suurt tähelepanu riikliku turvalisuse, eraisiku privaatsuse või autorikaitse aspektidele, mis on häälestanud ka endised Wikileaksi toetajad tema vastu. Näiteks on ta Wikileaksis avaldanud kirjaniku Michele Wrongi Keenia korruptsiooni paljastava raamatu, sest Keenias oli see keelatud. Tema põhjendus? Autorikaitse aspekt (või see, et üks inimene saaks oma töö eest teenitud tasu) taandub maailmaparandusliku ees. Läbipaistvus olgu täielik, avaldamisele kuulub kõik salajane või kahtlane, tundub olevat tema moto. Nii on Wikileaks avalikkuse ette toonud ka sajad tuhanded 9/11 tragöödia päeval New Yorgis saadetud SMS-id, tudengikorporatsioonide initsiatiooniriituste kirjeldused, Wesley Snipesi tuludekaratsiooni ja Sarah Palini isiklike meilide sisu. Mees on üle elanud korduvad rünnakud. Ühes tema lemmikriigis Keenias ründas teda paar aastat tagasi ühel ööl grupp relvastatud mehi ning ta pääses vaid ime läbi. See juhtus pärast seda, kui Wikileaks oli avaldanud dokumendid, mis näitasid, et sõjavägi oli tapnud 500 noort meest, keda kahtlustati opositsiooni toetamises. Tema teine lemmikriik paistab olevat Island, kus Assange hiljuti veetis mõned nädalad, nõustades parlamenti uue seaduseelnõu loomisel. Nimelt toetavad kõik Islandi parteid eelnõu, mis võiks väiksest saareriigist aasta pärast teha uuriva ajakirjanduse „paradiisi" - sarnaselt ja vastupidiselt maksuparadiisidele. Selleks kavatsetakse üle maailma eksperte kaasates ja erinevate riikide parimat praktikat üle võttes vastu võtta kõige edumeelsem allikakaitse- ja ajakirjandusvabaduse seadus. See võiks jaheda Islandi serveritesse meelitada piiratud ajakirjandusvabadusega riikide online-väljundid, ning isegi briti lehtede harud, sest just seal on lehed kohtuasjade kartuses sageli piiratud ja uus tagurlik Digital Economy Bill võimaldaks piraatluse ettekäändel blokeerida ka Wikileaks.org-i. Islandis rakenduks (vajadusel) allikate, leheneegrite ja ajakirjandusvabaduse kaitseks parimad olemasolevad seadused. See on olukord, kuhu Assange´i järgi võiks ühel hetkel kogu maailm välja jõuda. Ja siis poleks Wikileaksi enam vaja.
