Fraktsioonid ei näe ekspertide järsust kriitikast hoolimata katuseraha jagamises probleemi.
Riigikogu katuseraha jagamise protseduuri läbipaistmatuse ja kohati lausa korruptsioonihõngu kohta on kõlanud aastaid kriitikanooli, ent riigikogulased on teema arutamisest alati mööda hiilinud. Eesti Päevaleht küsis kõigi riigikogu fraktsioonide käest otse: mida nad vastavad korruptsioonisüüdistusele ning kas nad kavatsevad katuseraha jagamisele lõpu teha? Kui ei, siis millega nad jätkamisvajadust põhjendavad?
Peale üldisema kriitika katuserahaga mõjuvõimu ostmise kohta tuleb igal aastal välja ka juhtumeid, kus riigikogu liige on teinud ettepaneku eraldada raha endaga seotud ettevõtmistele. Nii ka seekord, kui SDE liige Kalev Kotkas tegi ettepaneku eraldada 50 000 eurot selleks, et saaks restaureerida vana Ernst Jaaksoni nimelist purjelaeva. Kotkas ise on juhatuse esimees Ernst Jaaksoni sihtasutuses, mis loodigi laeva taastamise projektiks. Raha kantakse MTÜ-le Sõru Merekeskus, mis restaureerib. Kotkas ise rahaeralduses midagi taunimisväärset ei leidnud. Seda ei leidnud ka tema fraktsioon riigikogus ega ka teised fraktsioonid.
Üksnes Sven Sester IRL-ist, kes oli varem rahanduskomisjoni esimees ja juhtis katuseraha jagamise protsessi, andis nüüd küsitlusele vastates mõista, et on aeg hakata arutama süsteemi muutmist.
Reformierakond: vaikimisi on kõik see inimeste huvides
Kristen Michal, Reformierakonna fraktsiooni esimees
Eesti on parlamentaarne demokraatia ja parlamendi liikmetel on õigus teha ettepanekuid kõigisse menetluses olevatesse aktidesse, ka eelarvesse, loomulikult arvestades eelarve tasakaalu. Ei ole mõeldav võtta parlamendiliikmelt õigust teha ettepanekuid kõigisse õigusaktidesse – iga ettepaneku sisu saab igaüks ise põhjendada, samamoodi saab iga saadik paluda oma ettepaneku arvestamist juba eelarve varasemas menetluses ministeeriumide tasandil, lõpptulemus on ilmselt sama. Parlamendist tehtud eelarvemuudatuste hulgas on olnud näiteks 300 000 euro lisaraha leidmine Eesti rahvusringhäälingule, et jalgpalli MM ei jääks näitamata, või järgmisel aastal 105 000 eurot ujumise algõppeks, 3,2 miljonit eurot õpetajate palgatõusuks, miljon piiri kindlustamiseks, puhastamiseks, 20 000 Jaani kogudusele ning 50 000 lisaks kaitseliidule lasketiiru jaoks. Viimase ettepaneku tegin näiteks ise meie rahanduskomisjoni liikmetele. Eelarve ettepanekute kohta on meil Reformierakonna fraktsioonis vaikiv kokkulepe, et see peab olema Eesti inimeste huvides. Kui mõni saadik on kasutanud seda rohkem enda kui inimeste huvides, ei ole see hea tava.
Keskerakond: riigieelarve ise on läbipaistmatu
Kadri Simson, Keskerakonna fraktsiooni esimees
Eelarve peamine probleem pole mitte katuseraha, kus iga objekt on eristatav, vaid eelarve kui terviku läbipaistmatus. Ministeeriumide eelarveread pole lahti kirjutatud ja nii on koalitsioonierakondadel võimalus endale sobivatele objektidele suunata rohkem vahendeid kui riigikogu tehtavate muudatustega. Kohalik vallavanem räägib otse erakonnakaaslasest ministriga läbi ja selliseid poliitiliselt otse maakondadesse suunatud investeeringuid on ilmselt eelarves märksa rohkem kui ainult katuseraha. Keskerakonna hinnangul kaoks katuseraha vajadus siis, kui taastataks kohaliku omavalitsuse tulubaas, mis 2009. aasta kärpega vähenes. Sellisel juhul saaksid omavalitsused ise täita kõiki neile pandud ülesandeid. Viis aastat kestnud kärbe võttis valdadelt ja linnadelt igal aastal u 30 miljonit eurot, mis muidu oleks läinud eelkõige lastele ja noortespordile.
SDE: valikud tegime maakondades käies
Karel Rüütli, SDE fraktsiooni esimees
Sotsiaaldemokraatide ettepanekud on sündinud meie fraktsiooni arvukate maakonnavisiitide tulemusena, kus kohtumistel kohalike inimeste ja omavalitsusjuhtidega koorusid välja suuremad murekohad ja kiiret lahendamist vajavad probleemid. Mõistagi said siin sõna sekka öelda eri maakondadest valitud saadikud, kes tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Sotsiaaldemokraadid lähtusid oma valikus sellest, et toetus jaguneks üle Eesti võimalikult ühtlaselt ja jõuaks ka ääremaadele.
IRL: arutada tuleks süsteemi muutmist
Sven Sester, riigikogu liige
Selline süsteem, kus riigieelarve menetlemisel eraldab parlament rahalisi vahendeid kohalikele omavalitsustele ja erinevatele kolmanda sektori organisatsioonidele ning toetatakse regionaalseid investeeringuid, on olnud Eestis kasutusel juba eelmisest sajandist. Aastate jooksul on olnud eesmärk saavutada suurem ja selgem läbipaistvus, mistõttu riigieelarvelised eraldised on rida-realt nähtavad ning ka vastavad ettepanekud riigikogu kodulehel loetavad. Iga kirje ja rahaeraldise taga on konkreetne saadik, fraktsioon või ministeerium. Iga ettepaneku tegija peab olema valmis selgitama oma ettepanekut. Avalikustamine selles küsimuses on suurendanud järelevalvet ja aidanud kaasa ettepanekute kvaliteedile. Tegemist on 1990-ndate jäänukiga, mis ei pruugi olla nüüdseid olusid arvestades piisavalt arusaadav ja läbipaistev. Ühiskonnas tõstatunud regionaalsete investeeringute mõttekuse küsimus on iseenesest juba piisav põhjus selleks, et avada riigikogus arutelu selle üle, kas ja kuidas tuleks seda süsteemi muuta. IRL toetab riigieelarve menetlemise läbipaistvamaks muutmist.
Ekspert: erakonnad ei põhjenda valikuid
Hille Hinsberg, Praxise ekspert
Katuseraha jagamine ei ole korrektne, sest see ei toimu üldise riigieelarvemenetluse loogika järgi, vaid loob erandid, milleks pole piisavalt põhjendusi. Nagu erakondade vastustest näha, pole selget põhjendust, milliste kaalutluste ja kriteeriumite alusel tekib raha saajate ja välja jääjate lõplik nimekiri. Milliseid riiklikult olulisi eesmärke aitavad need rahaeraldised saavutada? Ministeeriumid paigutavad oma eelarvetaotluse neile ette antud piiridesse ja esitavad rahandusministeeriumile kulutuste tegemiseks põhjendusi. Kohalikud omavalitsused teevad oma eelarveplaanid vastavalt prognoositud tuludele. Pole arusaadav, miks püüab parlament käigus hoida nii-öelda helesinist toru ehk eelarvestamise kõrvalliini. Katuseraha ei lähe kokku rahastamise põhimõtetega, mis on siseministeeriumi eestvõttel kehtestatud avaliku sektori asutustele, kes toetavad mitte-tulunduslikku, avalikes huvides toimuvat tegevust: otsustamine (kellele ja mis põhjendustel) ei ole läbipaistev, toetusi ei eraldata võrdsetel alustel. Samuti pole katuseraha objektid seotud ministeeriumide või omavalitsuste strateegiliste eesmärkidega ega eelarvestamise tavapärase protsessiga. See, et riigikogus tehakse otsuseid, mis muude asutuste otsustest nn üle hüppavad, jätab mulje, et muid otsustajaid ei usaldata. Kui muud eraldised tunduvad riigikogulaste isiklike eelistuste ja kodukoha-patriotismi alusel pisemate summade laialipuistamisena, siis kõige suurem eraldis (1,56 miljonit Eesti olümpiakomiteele) meenutab pigem katusepakkumist.