Riigihangetele esitatud pakkumused peaksid olema avalikud, leiab Äripäev juhtkirjas.
Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) viimaste aastate suund karmistada riigihangete tingimusi on pahaseks teinud väikeettevõtjad, saab lugeda tänase Äripäeva luubiloost.
Äripäev peab suuremaks probleemiks kui väikeettevõtja seisukohalt vaadates kohati liiga karme tingimusi hoopis hangete läbipaistmatust. Leiame, et hangetele esitatud pakkumused peaksid olema täiesti läbipaistvad. See tähendab seda, et esitatud pakkumused tehakse avalikuks teistele pakkujatele – ja pärast hankelepingu sõlmist saavad need avalikuks kõigile, st nendega saab tutvuda igaüks, keda see valdkond sel või teisel põhjusel huvitab. Nii saab hangete suhtes toimida avalik kontroll ning oleks välistatud korruptsioon, mille ohtu märgitakse isegi valitsuse korruptsioonivastases strateegias aastani 2020.
Soomes toimib. Selle idee on Äripäeva veergudel välja käinud AS Chemi-Pharmi ostu- ja müügijuht Andres Oltjer. Ta juhtis läinud aasta13. detsembril ilmunud arvamusloos tähelepanu sellele, et Eesti mõistes tähendab riigihangete läbipaistvus praegu vaid lihtsat juurdepääsu riigihanke alusdokumentidele. Avalikkus saab teada vaid pakkumuse kogumaksumuse, mitte aga selle detaile. Mõistame, et riigisaladust puudutavaid üksikasju või delikaatseid isikuandmeid ei pea avaldama, samuti mitte ärisaladust konkurentsiseaduse mõttes, kuid sedasorti andmed moodustavad pakkumisest väga väikese osa. Kõik muu võiks ja peaks avalik olema. Soomes see nii toimib, miks ei võiks meil?
RMK näide viitab, et sageli on riigihangetel kergem osaleda suurtel ettevõtetel: pisemate tarvis on nõuded liiga spetsiifilised või muul põhjusel raskesti täidetavad. See tähendab, et turul domineerivad seisus keskus soodustab omakorda monopoliseerumist ettevõtete seas ning väiksemate hääbumist. Mõnes mõttes on see paratamatus, ükski tellija ei saa tööde teostajat valida, lähtudes missioonitundest väikeettevõtluse suhtes, see võiks liigagi kergesti korruptsiooniks osutuda.
Paremad valikud. Omaette probleemiks on madalama hinna saavutamine pakkumisel: liigagi sageli tekib küsimus, kas madalad hinnad pole mitte saavutatud maksude tasumatajätmise hinnaga, täpsemini plaaniga seda teha. Selle probleemi lahendamiseks oleks pakkumuste sisu täielik avalikustamine vägagi hea rohi. Nii konkurentide kui ka laia avalikkuse kontroll sõeluks makse „optimeerida“ kavatsevad pakkumised kiiresti välja või vähemasti vaidlustaks need tagantjärele, luues õigluse jaluleseadmise võimaluse.
RMK ja mis tahes teise riigihanke korraldaja huvi peaks ju samuti olema parima pakkumise leidmine – aga parim ei pea alati tähendama odavaimat, iseäranis siis, kui odavus on saavutatud pettuse hinnaga. Maksmata jäänud maksud tähendavad kaotust riigile ja maksumaksjale, seega siis ka hanke korraldajale endale. Kuna aga kallima pakkumise eelistamine tähendab hanke korraldajale suuremat vastutust ja selgitamise vajadust, eelistatakse sageli odavaimat.
Avalikkus tooks tellija mugavustsoonist välja: tekiks vajadus oma valikut paremini põhjendada. Kui pakkumuste sisu oleks avalik, siis oleks ka avalik arutelu konkreetsete hanketulemuste üle konstruktiivsem, tulemused ise aga argumenteeritumad ja arusaadavamad.
