Mõned kuud tagasi avaldas üks Eesti juhtivaid päevalehti Turu-Uuringute AS-i läbi viidud esindusliku uuringu tulemused, mille raames oli inimestelt küsitud, miks nad ühte või teist erakonda eelistavad ning teisi välistavad.
Kohalikust poliitikaturust pool kuulub kahele suuremale parteile – Keskerakonnale ja Reformierakonnale. Mõlematel olid valijate silmis oma tugevused. Reformierakonnal liberaalsed põhimõtted ja maksupoliitika. Keskerakonna puhul tunnetus, et partei kaitseb lihtrahva huve ja täidab oma lubadusi.
Kuid just Keskerakonna ja Reformierakonna puhul tõid inimesed välja, et need erakonnad on nende silmis seotud korruptsiooniga. Teiste erakondade puhul seda eraldi välja ei toodud.
Kas Eesti erakonnad on korrumpeerunud?
Kindlasti pani mängu tähelepanelikult jälgivaid inimesi kulmu kergitama see, kui mõnda aega tagasi ujusid välja endise majandusministri Urve Palo allkirjaga venekeelsed kirjad Leedu kolleegile, mis näisid edendavat Oleg Ossinovski ärihuve. Oleg Ossinovski oli enne oma poja Jevgeni Ossinovski saamist SDE esimeheks erakonna suur-toetaja. Lubati, et võidu korral Oleg Ossinovskilt enam toetusraha vastu ei võeta, kuid sellele vaatamata annetas Oleg Ossinovski eelmisel suvel SDE-le 40 tuhat eurot.
Urve Palo kirjad oli ministeeriumis ametlikult registreerimata. Tekib küsimus kuivõrd ja mil määral on SDE-st saanud ühe oligarhi taskuerakond, mis hoiatab meid EKRE-st lähtuva ohu eest riigi julgeolekule, samas esindades vene transiidi ärihuve?
Keskerakond ei ole reaalpoliitilistel põhjustel saanud distantseeruda Edgar Savisaarest. Reformierakonna juhtkond õigustas hiljuti ühe oma juhtkonna liikme huvide konflikti Eesti Energia nõukogus. Eesti Energia nõukogu lugudest käis läbi värvika ärimehe Jaanus Rahumägi nimi. Eesti Ekspressi andmetel käivad Reformierakonna juhid puhkamas ja erakonna asju arutamas Rahumägi Vahemere äärses villas (mille kasutamise üle on olnud samuti poleemika).
Legaalsed ostud maksab riik niigi kinni, seega maksumaksjale mingit lisakoormust ei siin ei tekki.
Kaalumise koht, kas riik ei võiks teha erandit ja lubada valimisteeelsel perioodil valimisreklaami ka rahvusringhäälingu kanalites. Eriti mõeldes väiksemate parlamendivälistele erakondadele ja valimisliitudele, millega tekib igal juhul küsimus. Praegu nende tegevust ei rahastata, kuid neil on võimalik kampaania kulusid katta annetustest või muul viisil kogutud rahast. See tuleb selgeks vaielda ja reeglid paiga saada.
Asja tuum on see, et erakondadel kaoks võimalus kampaaniasse olulisel määral ebaseaduslikku raha kaasata.
Selline reform vähendaks väga oluliselt survet ebaseaduslikke annetusi vastu võtta. Kindlasti ei kaotaks see korruptsiooni täielikult, kuid vähendaks seda oluliselt. Väga oluliselt.
Positiivseid mõjusid oleks veel. Sellise muutuse üks tagajärgi oleks ka kvaliteedi tähtsustamine kvantiteedi asemel. Kui erakonnad saavad võrdselt eetriaega, siis tuleb rohkem pingutada oma sõnumi kallal. Sisu oleks ainus, milles saaks eristuda.
Lihtsasti saaks siis loobuda ka täiesti ebaloogilisest välireklaami keelust aktiivse valimisagitatsiooni ajal, mis ei ole vähendanud, vaid pigem suurendanud survet susserdada ning toonud kohtuasju ja vaidlusi.
Ma ei näe sellel ettepanekul ühtegi nii tõsist puudust, et seda ei võiks tõsiselt arutada ning püüda seda järgmisteks Riigikogu valimisteks ellu viia.
Ainsaks takistuseks võib saada suuremate erakondade enda soovimatus muuta olukorda, mis on neile endile kasulik, kuigi aeg-ajalt piinlik. See ongi suurim komistuskivi. Ükski turuliider ei ole huvitatud sisenemisbarjääride vähendamisest.
Lühikeses perspektiivis on see tõesti nii, kuid pikas perspektiivis on kaalukaid argumente süsteemi muutmiseks. Mis elu see on, kui pead kogu aeg muretsema, mida Arnold Sinisalu alluvad sinu kohta teavad.
Hoiatavaks näiteks võiksid aga olla viimased valimised Prantsusmaal, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Ameerika Ühendriikides võeti vabariiklaste partei lihtsalt ühe ärimehe ja tema toetajate poolt üle. Väga olulist rolli mängis selles valijate tunnetus, et Washington on lootusetult korrumpeerunud ja ei esinda enam ammu lihtsate inimeste huve. Muide, see tunnetus on ilmselt ka täpne.
Prantsusmaal hävisid vanad parteid presidendivalimistel täielikult. Inglismaal said nad küll lõviosa hääli, kuid kumbi suurem erakond ei saanud vajalikku enamust, et moodustada valitsus.
Kui meie vanad ja uued erakonnad soovivad jääda poliitikasse, siis tuleb muutuda ja koheneda. Korruptsioonist on saamas pealinnas üks kohalike valimiste põhiteemasid juba praegu – aastal 2017. Kui sellest saab ka 2019 aasta Riigikogu valimiste üks põhiteemasid, kaotavad sellest kõige rohkem need, keda tajutakse kõige korrumpteerunamatena. Kes need on, oli kirjas artikli alguses.