Eilses Äripäevas kirjutasime enamiku siinsete pankade põhimõttest erakondadele raha mitte laenata. Kuna paljud neist pole seda teinud juba aastaid, siis parteide peakontoritele see ilmselt väga halva üllatusena ei tulnud.
Toimetuse hinnangul võiksid kohapeal tegutsevad pangad edaspidigi erakondadele laenu anda. See on ühiskonna jaoks märksa läbipaistvam variant kui laenamise lõpetamine või ka seadusega keelamine, mis võiks suurendada erinevat „skeemitamist“ erakondade kulude katmiseks.
Tuletame meelde, et erakonnad saavad seaduse järgi oma tegevuseks raha riigieelarvest, liikmemaksudest, eraisikute annetustest ja tehingutest oma varaga. Samas on elu näidanud, et lisaraha vajadus võib just valimiste ajal hüppeliselt kasvada.
Finantsasutuselt laenu saamine on erakonna puhul samuti seadusega lubatud. Laenulepingu näol jääb sellest tehingust ühtlasi maha korralik jälg, mida on kahtluse puhul võimalik kontrollida. Kui kõik vastab üldistele tingimustele ja turuolukorrale, puudub sellises tegevuses korruptsioon. Pole põhjust eeldada, et pank ootaks erakonnalt laenu andmise eest vastuteenet.
Loomulikult on pangad oma tegevuses seaduse piires vabad. Ka selles, kui otsustatakse erakondadele laenamisest loobuda. Ometigi peaksid siinsed pangad, või siis nende piiritagused emafirmad – tõenäoliselt tulenevad mittelaenamise otsused suuresti just viimaste soovist ja juhtnööridest – endale mõnest asjast aru andma.
Ühelt poolt kaotavad nad ärilise võimaluse erakondadele antud laenu nagu iga teisegi laenu pealt tulu teenida. Äriühinguna võttes on erakond iseenesest üsna väärt laenuklient. Vähemasti tugev erakond ja need neli aastat, mis parteile riigikogus ette nähtud on. Siis on garanteeritud kopsakas riigieelarveline rahavoog ning kulud on valimiste vahelisel ajal samuti üsna kontrolli all.
Kui juba erakond otsustab niikuinii laenu võtta, siis avalikkuse jaoks on palju läbipaistvam, kui seda võetakse kohalikest pankadest. Kui partei läheb näiteks mõne Vene, Slovaki või Šveitsi panga jutule, võivad lepingu tingimused juba märksa udusemaks osutuda.
Et pankadel on huvi laenatud raha tagasi saada, suureneb seeläbi ka kontroll erakondade raha üle. Laenu korstnasse kirjutamine tähendaks keelatud annetust ning sellise asjaga ei soovi end siduda ükski pank. Teisalt sunnib laenu tagasimaksmine ka erakondi usutavasti säästlikumalt majandama ning kas või liikmemaksu kogumist tõhustama. Kuni sinnamaani välja, et varsti pole ehk vajagi kulude katmiseks laenu võtta.
Lihtsalt provotseeriva ideena võiks ju välja pakkuda sedagi, et kui erapangad enam parteidele laenu ei anna, võiks seda teha riik ise. Teame aga väga hästi, et see poleks sisuliselt võimalik ei seaduse ega avaliku õiglustunde seisukohast. Mõte on lihtsalt osutada asjaolule, et kui mingil hetkel peetakse vajalikuks pankadest laenamine erakondade jaoks suisa keelustada, siis tuleks eelnevalt hoolega läbi mõelda kõik võimalused, et see ei tooks kaasa erakondade rahastamise hägustumist.
Mõistagi on laenudiskussiooni asemel väga hea võimalus erakondade rahastamisele läheneda ka teiselt poolt kehtestada näiteks valimiskuludele ülempiir. Pole ju vajagi parteidel värviliste piltide trükkimise ja kleepimisega nii palju raha tuulde lennutada.
Äripäev on alati nõudnud, et erakondade rahastamine ja rahastamise allikad oleksid selged ja läbipaistvad. Laenu saamine pangast on ses mõttes kindlasti märksa parem variant kui kilekotiga parteikassasse raha tassimine.