Mihkel Kunnus: kas korruptsioon on pelgalt äririsk?


Miks see Oa tänava skandaal nii tüütult kaua kestab? Vastan. Seetõttu, et selle kulgemisloogika pole muutunud.


Ikka on nii, et aktiivsete kodanike tegevusele reageeritakse linnavalitsusest summutamise ja vastutegevusega ning kui eksimused ja suisa seadusvastane käitumine on lausa puust ja punaseks ette tehtud, tähendab, kui kodanikud on teinud oma ajast kõvasti linnavalitsuse tööd, taandub linnavalitsus sammukese võrra.


Toon mõned illustratiivsed rajajooned.


Kui kodanikud olid linnavalitsuse vastutegevusest juba nii nördinud, et korraldasid meeleavalduse, nentis abilinnapea Raimond Tamm pärast seda antud intervjuus, et linnavalitsus oli Oa tänava kortermajade ehitusõiguse määramisel leidlik ja õiguslikult ei ole seni välja tulnud muid probleeme peale naabrite kooskõlastuse võtmata jätmise (Tartu Postimees, 8.5).


Nüüdseks, pärast seda, kui kodanikele tulid appi professionaalsed advokaadid ja kogenum võitleja Kalle Kulbok, on linnavalitsus sunnitud ametlikus pressiteates möönma, et «ehitusloa taotlemisel on ehitusprojektis esitatud teadlikult valeandmeid olemasoleva hoone, projekteeritavate hoonete kubatuuride, kubatuuri laienduse ja krundi täisehitusprotsendi osas» (Tartu LV pressiteade, 7.6). Päris mitu viga, või mis?


Mis hiljem selgus


Tuletan meelde linnavalitsuse ehitusjärelevalve vanemspetsialisti esimest reaktsiooni: «Linnavalitsuse esindaja Eduard Alaveri sõnul on aga kogu vaidlus [naabrite ja arendaja vahel – M. K.] arusaamatu, sest maa-alal kehtib Supilinna üldplaneering ja Tartu linna üldplaneering, mis näeb Oa 10b otstarbena ette elamumaa. Garaažide ümberehituseks väljastati projekteerimistingimused tema sõnul eelmise aasta detsembris ning ehitusluba anti veebruaris.» (Delfi, 23.4)


Hiljem selgus, et oli vastuolu Supilinna kehtiva üldplaneeringuga (projekteerimistingimustes on väidetud lähtumist üldplaneeringust), et ehitus- ja lammutusluba anti välja enne, kui projekt vastu võeti, et muudetud on krundi piire, mis eeldab detailplaneeringut.


Lühimalt: ehitusjärelevalve vanemspetsialist oli kas täiesti ebapädev (no vaevalt) või valetas kodanikele.


Tsiteerin veel sedasama abilinnapea intervjuud Tartu Postimehest. Raimond Tamm: «Linnavalitsus on kogu aeg öelnud, et Karin Raidi ja Marko Pervi õe ja venna rolli rõhutamine ei ole meie hinnangul kohane, peaksime teisiti lähenema.»


Oli jah kogu aeg öelnud. Praeguses rindeseisus raporteerib sisekontroll aga, et «kuna praeguseks linnavalitsusest lahkunud arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja Karin Raid osales oma lähisugulasega seotud ettevõttele projekteerimistingimuste ja lubade väljastamise menetlustes, eksis ta sel hetkel kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 ja lg 2 (huvide konflikt) vastu» (Tartu LV pressiteade, 3.6).


Linnapea Urmas Kruuse aga ilmutab veel 10. juunil (intervjuu Tartu Postimehes) lausa andrusansiplikku reaalsustaju ja räägib ikka, et ei juhtunud muud kui mõne ametniku apsakas ja kooskõlastuse puudumine naabritega ning osakonnajuhataja on võtnud alateadliku vastutuse. On piinlik küll.


Olgu, ma saan aru, et linnavalitsuses tegeles Oa tänava juhtumiga «ainult» kuus ametnikku ja nad ei suutnud läbi näha seda, mida üks mitteprofessionaalne naaber nägi päris kähku, aga see ei kaota tõika, mis mind isiklikult eriti marru ajab – miks paganama päralt peab kodanik oma õiguste kaitse nimel linnavalitsusega võitlema?!


Ja pikalt ja abilisi kutsudes! Ja meediasse pöördudes!


Ja praeguse seisuga on tulemuseks pelgalt see, et õigusi riivatakse vähem kui enne – kõigest muutub krundi piirile ehitatava maja kuju.


Kodanike huve ei kaitsta


Pärast mitmeid läbirääkimisi arendajaga kutsuti ka naabrid linnavalitsusega ühe laua taha (3. juunil kell 15.30 – tööpäeval, tööajal!), et nad ära kuulata.


Oli üks susserdamine ja pusserdamine (alguses liiga üheselt kodanike vastu töötanud vanemspetsialist Eduard Alaver oli jäetud vist targu kutsumata), laiutati käsi, paluti vabandust, lubati menetleda ja kaaluda, kaalutleda. Teisisõnu prooviti vastasrinne maha rahustada, energilisust pisut maha keerata.


Siis näidati, mida arendaja oli lahendustena välja pakkunud ja mida naabrid sellest arvavad (seadus nõuab ju endiselt naabrite allkirju). Rõhutati, et täieliku lammutamise nõudmine ei ole mõistlik.


Osa naabreist nõustuski suusõnaliselt sellega, et Oa 10c hoone lammutatakse seaduses lubatud mahuni, et see tuleb ühekorruseline ja naabritepoolne külg tulemüürina. Linnavalitsus teatas, et nad edastavad ettepanekud arendajale ja räägivad seejärel läbi.


See on veel üks huvitav koht. Arendaja, kes sai oma ehitusõiguse tõestatult korruptiivsel teel, tõestatult rikkus n + 1 õigust ja plaani, on ikka veel võrdväärne, et mitte öelda viimase sõna ütleja Oa 10c ehituse asjus (tuletan meelde, et osalise lammutusegi korral jääks see hoone ikka täpselt naaberkrundi piirile).


Kui selle peale imestust avaldati, laiutasid ametnikud käsi, tegid suuri silmi ja ütlesid, et nemad ei saa siin midagi teha, nende käed on seotud.


Teisisõnu, kodanike huvide kaitsel nende erakordne leidlikkus ja seaduste grammatiline tõlgendamine ei rakendu kohe teps.


Pealegi see arendaja – kordan, korruptsioonile tuginev möödaarendaja – võivat ju esindada linnavalitsusele kahjunõude!


Linnavalitsus rindejoonel


Muide, osalist lammutust nõudvas linnavalitsuse dokumendis on kirjas, et kui hoone – seekord siis loodetavasti korrektse «rekonstruktsioonini» – projekt pole esitatud õigel ajal (6.8.2013), rakendatakse sunniraha 3200 eurot.


Kui arvestada selle summa suurust kahe kortermaja arendamisel liikuvate summadega või isegi sellega, et Rebastele oldi valmis allkirja ja vaitjäämise eest andma korter uusarenduses pluss 25 000 eurot «moraalse kahju hüvituseks», võime kenasti resümeerida – korruptsioon ja seadustele vilistamine on (vähemasti Tartu linnas) pelgalt äririskid.


Ja mitte kuigi suured. Olgu, arendajal ei vedanud, ta jäi hoolimata linnavalitsuse toest alla aktiivsete kodanike pikale protestile ja peab nüüd ... muutma maja kuju.


5. juuni Tartu Postimehest võime lugeda, et Tartu abilinnapea Raimond Tamme sõnul plaanib linn lähiajal üle vaadata arhitektuuri ja ehituse osakonna töökorralduse, et välistada Oa tänava juhtumi kordumist.


Siin ütleks üht: korrumpeeritus on inimeste, mitte ametkondliku struktuuri või töökorralduse omadus.


Ma ei hakka mainimagi, kui kole on see maja, mis tuleb nüüd väiksemaks kohandatava kolediku asemele ja kuidas see mõjub miljööväärtusele, aga ka selle juures, et Oa 10b/c ehituse käigus lõhuti ära nelja naaberkrunti kuivana hoidev drenaaž, laiutas linnavalitsus abitult käsi.


Pressiteates, kus teatatakse 10c hoone osalise lammutuse nõudest, võime ka lugeda veel ühest kenast vastutulekust arendajale: «Kuigi kubatuuri arvutusel tuleb lähtuda nii Oa 10b kui Oa 10c ehitatavatest hoonetest, pidas linnavalitsus mõistlikuks esialgu tunnistada kehtetuks vaid Oa 10c ehitusluba, mis väljastati hiljem kui Oa 10b ehitusluba ja mis piiripealse ehitisena puudutab naabrite õigusi kõige enam».


Vähemasti rindejoont suudab praegune Tartu linnavalitsus hästi hoida.

Allikas: Delfi