Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni juht Jaanus Marrandi (SDE) leiab, et erakondade rahastamist ja valimiskampaaniate kulutusi tuleks kontrollima panna sõltumatud audiitorid.
Oma rahaasjade kontrollimisest ei ole praegu ükski erakond eriti vaimustusest. Mida teie juhtud komisjon, mis erakondade rahaasju kontrollib, lahenduseks pakuks?
Tegin komisjonile ettepaneku, et üks sõltumatuid eksperte hõlmav audiitorfirma võiks jälgida kogu valimiskampaaniat. Näiteks mõõta erakondade telereklaamide sekundeid, mõõta ajalehtedes valimisreklaami pindu ja koostada hinnangud iga erakonna iga reklaamiväljundi lõikes. Vastavalt seadusele peavad ka erakonnad aruanded esitama ja siis saaks neid kahte võrrelda. Kindlasti paneks see erakondade esindajaid, peasekretäre pingutama.
Vähemalt nad üritaksid näidata...
...nad üritaksid näidata oma kulutusi võimalikult täpselt. Kuid ka komisjonil, mis nende aruannetega tegeleb, on reaalne võrdlusmaterjal ja võimalus vajadusel pöörduda, kuhu tarvis.
Erakonnad on praegu sattunud erakordselt rumalasse rolli, sest meenutan – endine õiguskantsler Allar Jõks sai selle pärast oma koha pealt lahti, et nõudis sõltumatu komisjoni moodustamist. Samuti ootab selgust avalikkus. Praegune erakonnaseadus (täna riigikogus kolmandal lugemisel – toim) ei paku võimalusi sisuliseks kontrolliks.
On üldse naeruväärne, et erakonnaliikmed kontrollivad ise oma võimalikke petuskeeme.
Loomulikult on kõige mõistlikum, kui erakonnad ise ei osaleks kontrollis, vaid selleks oleksid pädevad sõltumatud eksperdid. Praegu on ju nii, et valimiskulutused deklareeritakse stiilis: telereklaam – kolm miljonit.
Tegelikult peaks olema sätestatud, et deklareerimiskohustusega peab ära märkima ühiku maksumuse ja ühikute hulga. Siis on võimalik kontrollida. Sama lugu ajalehtedega: näiteks Postimees – mitu reklaampinda, mis hinnaga? Praegu on nii, et erakondade valimiskampaania aruannetega ei ole võimalik sügavuti minna, tegemist on lihtsate liitmis-lahutamistehetega.
Ehk avastada saab vaid pindmisi, labaseid pettusi?
Jah, näiteks europarlamendi valimistel hakkas meile silma lihtne arvutamisviga, mille tagajärjel oli jagatavate õhupallide maksumuseks märgitud miljon krooni. Ühegi erakonna üldkulud ei ületanud kümmet miljonit krooni ja siis äkki maksis kuum õhk miljoni. Sellise vea leidsime üles, aga sisulised probleemid võisid alles jääda.
Kui näeme parteidele annetajate seas suure hulga raha andnud inimesi ja nende varaline taust või õigemini selle puudumine panevad naerma, siis ei ole meil otsest õigust ega pädevust hakata uurima, et kust ta selleks raha sai. Ta võib öelda, et on lihtsalt aastatega korjanud.
Me ei saa eeldada, et erakonnad on kuritegelikud ja petavad, aga peaks olema ikkagi täpsem kohustus ja võimalus kontrollida. Selleks et tabada inimlikke vigu ja olla ka väikest viisi erakondade piitsaks.
Omaette teema on erakondade rahastamine riigi poolt.
Jah. Omal ajal sai Res Publica initsiatiivil kehtestatud keeld, et erakondi ei tohi rahastada juriidilised isikud. Seejärel tõsteti aga olulisel määral, üle 50 protsendi riigi toetust.
Kui raha suurust määrates on ainsaks aluseks riigikogu kohtade arv, siis see põlistab teatud erakondi, uutel erakondadel ei olegi võimalik peale tulla, ühtede erakondade rahamass on enne valimisi teiste omast mitu korda suurem ja see töötab kaheparteisüsteemi sünni, mitte Eesti arengu suunas.
Keelata juriidilistel isikutel annetamine on näiliselt ilus, aga sel võib olla vastupidine efekt, sest see on muutnud erakondade rahastamise veelgi läbipaistmatumaks ja sõltuvaks suhteliselt väiksest hulgast inimestest. Saavad toetada ainult need, kel jagada miljoneid...
Toomas Luman näiteks...
Näiteks. On väike hulk inimesi, kes annavad raha paljudele erakondadele, aga see tuleb ka ju ettevõtlusest. Oleks läbipaistvam, kui oleks firma nimi, kes on annetanud, ja siis saaks jälgida ka neid võimalikke majandushuve selle annetuse taga. Praegu on surve pigem skeemitamisele.