Töö ametiühingus on lobitöö näiteks sellisel juhul, kui töö sisuks on mõjutada poliitikaotsuseid. Pelgalt töötamine organisatsioonis, mis tegeleb oma huvide eest seismisega, ei tee inimesest lobisti, kirjutab Mari-Liis Sööt.
Meedias on viimase nädala jooksul peamiselt seoses tervise- ja tööminister Peep Petersoni varasema tegevusega ametiühingute keskliidus olnud jutuks küsimus, kas ministriametisse sobib inimene, kes on olnud lobist.
Lühike vastus on, et endine lobist tohib töötada nii ministri kui ka muu kõrge ametiisikuna, aga endise ja praeguse tööandja huvid ei tohi sassi minna. Näiteks ei või ta teha vahetuid otsuseid ja toiminguid endise tööandja suhtes, küll aga üldiseid otsuseid, kus endine tööandja või tema esindatavad on üheks paljudest soodustuse saajatest, mitte peamised või ainsad.
Lobi on normaalne tegevus, kuigi seda kiputakse seostama millegi salakavalaga. Oma huvide esindamine on demokraatlikus riigis asjakohane ja vajalik, sest kuidas muidu sünniksid tasakaalustatud, erinevaid osapooli arvestavad poliitikaotsused.
Lobistiks tembeldamine ei saa ega tohi olla häbimärk. Samal ajal on selge, et lobitöö peab toimuma avatult ja avalikult ning võrdsetel alustel. Ametiisikutel tuleb avalikkusele teada anda, kellega ja mis asjus kohtutakse ning tuleb taandada end nendest otsustest, kus võib olla huvide konflikt.
Umbes aasta tagasi justiitsministeeriumis välja töötatud ning valitsuses heaks kiidetud lobistidega suhtlemise hea tava ehk lobijuhise järgimine aitabki suurendada poliitikaotsuste läbipaistvust ning arusaadavust. Avaliku võimu otsused mitte ainult ei pea olema, vaid peavad ka näima erapooletud.
Juhises toodud lobistidega kohtumiste avalikustamise ja muude käitumisreeglite eesmärk on, et kõik saaksid osaleda võrdselt avaliku võimu otsuste kujunemises ning oma avalikku positsiooni ei kasutataks erahuvides.
Näiteks ei vastaks heale tavale see, kui ettevõtja tuleb ministeeriumi asekantsleriks, teeb ministeeriumis otsused, mis tema äri edaspidi edendavad, ning liigub siis tagasi oma endisele töökohale. Seda nimetatakse korruptsiooni ennetuses pöördukse efektiks.
Lobijuhise alusel on kõrgetel ametiisikutel keelatud ka ametist lahkudes oma endises ministeeriumis lobi teha või minna tööle lobistiks - nii mõneski riigis on see keeld vähemalt kaks aastat. Teame kõik ju Gerhard Schröderi juhtumit - lõpuks võib küsimus olla julgeolekus.
Millal peab minister ennast taandama?
See, et lobistidega suhtlemise hea tava on elavat diskussiooni tekitanud, on tervitatav, sest nii vaidleme selgemaks, kust jookseb võimukandjate suhtes seatud avaliku ootuse piir. Kindlasti ei ole lobijuhise mõte takistada valdkonda hästi tundvatel inimestel ministriametisse saamist. Sellepärast on lobijuhises seatud see piir lobisti endise tööandja üle tehtud vahetute toimingute ja otsuste juurde.
Minister Peep Petersoni puhul tähendab see seda, et ta võib olla tervise- ja tööministri ametis, kuid peab hoiduma otsustest ametiühingute keskliidu kui organisatsiooni üle. Näiteks ei tohi ta anda Euroopa sotsiaalfondist endisele tööandjale toetust. Üldistes küsimustes tööseadusandluse teemal kaasa rääkimine on igati lubatud. Samuti võib tulevikus näiteks tööandjate keskliidu juhist saada tervise- ja tööminister või majandusminister ning lastekaitseliidu juhist sotsiaalkaitseminister.
Mis teeb kellestki lobisti?
Arutelu on olnud ka küsimuses, kes üldse on lobist. Töö ametiühingus on lobitöö näiteks sellisel juhul, kui töö sisuks on mõjutada poliitikaotsuseid. Pelgalt töötamine organisatsioonis, mis tegeleb oma huvide eest seismisega, ei tee inimesest lobisti.
Küll aga muutub töötaja lobistiks, kui ta kohtub avaliku võimu esindajatega, näiteks ministeeriumi töötajatega või riigikogu liikmetega ning selgitab, miks tuleks toetada just seda ühingut, ettevõtet või majandusvaldkonda.
Lobisti puhul pole vahet, kas ta esindab ühiskondlikult üllast eesmärki või ärihuve. Kui organisatsiooni eesmärgiks on kellegi huvide esindamine, siis tõenäoliselt soovitakse mõjutada ka poliitikaotsuseid ning järelikult ollakse lobist.
Lobijuhis ei reguleeri n-ö maja sees toimuvat lobitegevust. Näiteks valitsusasutuse ametiühingu kohtumine asutuse juhiga ei kuulu lobitegevuse alla antud juhise mõttes. Küll aga tuleks avalikustada valitsusasutuse ametiühingu kohtumine oma haldusala ministriga. Kui ametiühing tahab arutada asutuse sisemist töökorraldust, tutvustada oma tööd vms, siis see ei ole lobitöö.
Loe arvamusartiklit ERRist.