Lobitööle panustamine on kasulik

Lobitöö on tegevus, mille käigus ettevõte või huvigrupid üritavad seadusandjat mõjutada eesmärgiga saavutada huvigrupile soodus tulemus. Soovitud tulemus võib olla subsiidium, regulatsioonide või järelevalve lõdvendamine, maksuerisus, konkurentsi piiramine vms. Saavutatud hüvesid ühendab see, et nad võimaldavad huvigruppi kuuluvatel ettevõtetel teenida lisakasumit lisandväärtust pakkumata (parem disain, funktsionaalsus, kvaliteet jne).

Sobiv näide selle kohta on taksolitsentside müük paljudes lääneriikides. New Yorgis on tänavalt klientide peale võtmiseks vajalik taksolitsents. Taksolitsentside arv on piiratud, see tagab taksolitsentside omanikule klientide olemasolu ning kopsaka kasumi. Nõudlus taksoteenuse järele on New Yorgis kasvanud kiiremini kui pakutavate litsentside arv, seetõttu on taksolitsentsi keskmine hind väga kiirelt kerkinud. Veel 2004. aasta alguses võis litsentsi järelturult soetada 289 000 dollari eest. 2013. aastal saavutas hind rekordi, jõudes 1 045 000 dollarini. Umbes samal ajal hakkas massidesse levima sõidujagamise teenus Uber, mis oli selleks ajaks linnas juba kaks aastat tegutsenud.
Uberi, Lyfti ja teiste sarnaste vahendajate tõttu suurenes sõiduteenuse pakkumine, mistõttu vähenes ka nõudlus tavapärase taksoteenuse järele. Kuna alternatiivid on harilikust taksost ka odavamad, siis on esimeste populaarsus väga kiirelt kasvanud. Praegu on New Yorgi taksolitsentsi võimalik soetada 685 000 dollari eest, kuid isegi selle hinna juures on ostjaid vähe, sest kardetakse hindade edasist langust. Kusjuures uusi litsentse enam välja ei anta, toimub vaid järelturul kauplemine. Sõidujagamisteenuse pakkujad on pinnuks silmas traditsioonilistele taksofirmadele – nad nõuavad uute teenusepakkujate reguleerimist taksodega samadel alustel ning klientide arvukuse tagamiseks litsentside jätkuvat alapakkumist. Poliitikud on olukorra lahendamisel nõutud, sest reguleerimisega võidaksid nad taksojuhtide poolehoiu, kuid kaotaksid sõidujagamisteenust pooldavate tarbijate ja autojuhtide poolehoiu.

Tullocki paradoks

Tullocki paradoksi kohaselt on poliitiliste soosingute ostmise kulu altkäemaksu või lobitöö kaudu mitmeid kordi väiksem saavutatavast kasust. Mitmed majandusteadlased on lobitöö tulemuslikkust ka uurinud. Enamasti on lobitöö tulemuslikkuse uurimine raskendatud, sest ettevõtted ei ole huvitatud lobitööga võidetud lisatulu avalikust raporteerimisest kartes sellega liigselt silma paista. Siiski on juhtumeid, nagu Whirlpooli maksusoodustus mõned aastad tagasi, kus on võimalik välja tuua konkreetsed arvud. 120 miljoni dollari suuruse maksusoodustuse saamiseks pidi firma kahe aasta jooksul lobitööle vaid 1,8 miljonit dollarit kulutama (66x ROI).

Lobitöö tulemuslikkust kinnitavad ka börsifirmade aktsiatootlused. Uuringufirma Strategas uuris lobitööle enim kulutavate firmade tootlust vahemikus 2002 kuni 2011. Varade suuruse suhtes enim lobitööle kulutava 50 firma aktsiatest koosnev indeks ületas laiapõhjalise S&P 500 tootlust keskmiselt 11% aastas. Nimekirja kuuluvad peamiselt tubaka- ja relvatootjad, aga ka tehnoloogia- ning tervishoiussektori ettevõtted.

Tagajärjed

Ebaausa eelise tagajärjeks on ressursside ebaefektiivsem jaotus, suurenenud ebavõrdsus (võidavad need, kes suudavad organiseeruda ja lobifirma palgata), tarbijate väiksem ostujõud (tarbijad peavad samaväärse toote/teenuse soetamisele senisest enam kulutama) ning arengu peatumine. Kui toetused on strateegiliselt planeeritud ja mängivad rolli pikaajalistes arenguplaanides, siis ei pruugi ülalväidetu kehtida – nii Jaapan kui ka Lõuna-Korea on head näited selle kohta, kuidas riik võib kitsaid valdkondi eelisarendades saavutada kõigest mõnekümne aastaga olulise eelise ning võita märkimisvääre turuosa. Paraku ei saa enamike subsiidiumite, maksusoodustuste ja muud tüüpi eeliskohtlemise kohta väita nagu need oleks pikaajaliste arenguplaanide sihilikud koostisosad.

Võimalikud lahendused

Soovimatute tulemuste ärahoidmiseks on üritatud lobitöö tulemuslikkust seaduste abil kärpida. Karmid tingimused riigiabile, monopolide tegevuse reguleerimine, ettevõtlusvabaduse tagamine ning teised meetmed peaksid kõige nähtavamad eeliste ’kinkimised’ ära hoidma. Kui seda ei suudeta teha, siis tuleb võidelda tagajärgedega. Paraku on tagajärgedega tegelemine sageli raskendatud, sest eelised väljakaubelnud huvigrupid annavad endast kõik, et status quosäiliks, ja seda sageli tulemuslikult. Seda iseloomustab ka fakt, et Ühendriikide üha paisuv föderaalne maksukoodeks on 74 608 lehekülge pikk! Sellise mahu juures toetab maksuerisuste säilimist veel üks huvigrupp – maksunõustajad.

Kristjan Velbri
Aktsiaanalüüsi praktikant

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud ettevõtete väärtpabereid.