Külli Taro: kellele jalgpall, kellele õllepidu ehk viisakusavaldus, kingitus või korruptsioon – kuidas teha vahet

“Üks tont käib ringi mööda ilma – korruptsioonitont,” kirjutas sel nädalal riigikogu liige Artur Talvik Postimehes. Tõepoolest, viimaste nädalate uudistes ajab üks korruptsioonikahtlustus teist taga. Tallinna Sadam, Tartu linn ja Ida-Tallinna Keskhaigla juhtum nüüd veel takkaotsa. Savisaare saagast rääkimata. Kas sellest võiks järeldada, et avaliku sektori juhid on just nüüd kuidagi eriti paheliseks muutunud? Vaevalt.

Pigem ikka korruptsiooni avastamisega lihtsalt tegeletakse rohkem. Ent kontrolliorganite töö tundub liikuvat üldisest teadlikkusest eespool. Kahju, kui vahest tõesti teadmatusest tulenevate eksimuste tõttu kaotame teinekord ka häid inimesi.

Reaktsioonina Tõnis Alliku tagasiastumisele haiglajuhi kohalt teatas sotsiaalministeerium, et asub tervishoiuasutustele koostama huvide konflikti juhist, mis sääraseid kahetsusväärseid olukordi peaks ära hoidma. Tegelikult on vajalikud juhendmaterjalid juba ammu olemas ja täiesti avalikult kõigile kättesaadavad. Näiteks justiitsministeeriumi koostatud veebilehelt korruptsioon.ee leiab hõlpsalt selgitusi, millised tegevused on avalikus sektoris lubatud, millest hoiduda ja mis on karistatav.

Keskne mõiste korruptsiooni käsitlemisel on huvide konflikt. Huvide konflikt on konflikt avalikke ülesandeid täitva isiku ametikohustuste ja erahuvide vahel, kus erahuvid võivad sobimatult mõjutada ametikohustuste täitmist. Huvide konflikt ise ei ole veel korruptsioon, vaid tegemist on olukorraga, mis võib viia korruptsioonini.

Ametiisikute kohustus on aga vältida igasugust huvide konflikti, ka näilist. Ülesandeks on tõestada, et näiteks hankeprotsess on vaba sobimatutest mõjutustest. Olukorda, kus seda ei suudeta teha, nimetatakse riigi lõksupüüdmiseks.

Kui lihtlabane altkäemaksu võtmine või riigi vara omastamine on üsna selged olukorrad, siis haiglajuhi eksimus kingituse vastuvõtmisel vajab ehk lähemat selgitamist. Kingituseks peetakse igasugust olulise väärtusega kasu või soodustust, mis on saadud meelelahutuse, külalislahkuse, reisimise või muus vormis.

Tean, et teinekord võibki olla keeruline vahet teha tavapärasel viisakusavaldusel ja lubamatul kingitusel. Justiitsministeerium on andnud näiteks juhtnöörid, et kingikott esinejale seminarikorraldajalt on lubatav kingitus, sest kingikott on tõenäoliselt ette nähtud kõigile esinejatele ja seda võib käsitleda tavapärase tänuavaldusena. Tõenäoliselt ei ole selline kingitus ka kallis. Lubamatu on aga näiteks tihti töölähetuses viibiva ametniku jaoks vastu võtta parimatele klientidele tänuks pakutud kinkereisi reisibüroolt, sest selle eesmärk on mõjutada ka edaspidi samalt pakkujalt teenuseid ostma.

Kuna lõppev nädal möödus paljudele inimestele aga hoopis jalgpalli lainel, siis jagan teiega ka ühte OECD huvide konflikti käsiraamatus toodud teemakohast näidiskaasust.

See kirjeldab olukorda, kus õigusbüroo, mis soovib ministeeriumile pakkuda analüüsi seoses karistusseadustiku ülevaatamisega korruptsioonivastase tegevuse ohjeldamiseks kutsub vastava ülesandega tegeleva abiministri jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmängu vaatama. Õigusbüroo kannab reisi-, lennu- ja majutuskulud, samuti oleks abiminister kutsutud ettevõtte külaliste telki staadionil, kus ta saaks kohtuda naaberriikide ministritega, kes on samuti kliendiüritusele kutsutud. Abiminister on suur jalgpallihuviline ning riigi jalgpalliföderatsiooni endine president.

OECD juhiste järgi peaks sellisest pakkumisest kindlasti keelduma, sest seda kingitust võib käsitleda katsena mõjutada ministri tulevasi otsuseid võimalike koostööprojektide osas. Ja jalgpall ei ole seotud ministri ametikohustustega.

Kas tuleb tuttav ette? Kellele jalgpall, kellele õllepidu.

Tallinna Sadama uurimiskomisjoni raporti avalikustamise järel kirjutas mitu inimest sotsiaalmeedias, et sellist korralagedust aitaks vältida riigiettevõtete erastamine. Kardan, et vähemalt korruptsiooni ehk omakasu, pistise võtmiste ega kelmuse vastu ei aita ka erastamine – viimasel ajal räägitakse üha enam just erasektori korruptsioonist kui tõsisest probleemist.

2015. aasta algusest jõustusid ka Eesti karistusseadustiku uued sätted, mis käsitlevad altkäemaksu võtmist ja andmist erasektoris. Politsei on juba menetlenud mitut erasektori korruptsioonijuhtumit. Ja käesoleval aastal läbi viidud uuringu kohaselt on koguni 57 protsenti Eesti ettevõtjatest kokku puutunud mingisuguse korruptsiooni liigiga oma ärisektoris.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.