Maanteeametil ei maksa muretseda. See, millest räägin, juhtus õige ammu. Ajalehed tegid täna 85 aastat tagasi kõva häält. Häda oli selles, et Petserimaal jagati teed halvasti ära. Mõnes vallas aitas liitrist viinast, et küla endale teistest lühema jupi saaks.
Tol ajal pidi kohalikke teid korras hoidma ja parandama iga küla. Nii mitu meetrit teed, kui palju oli külas maad, mida arvestati tiinudes. See pindalaühik oli põllumajanduses üsna pisut suurem kui hektar. Iga tiinu kohta tuli Petserimaal parandada kümme meetrit teed, mõnes vallas 16. Talumehed olid seetõttu päris hädas – näiteks Räptsevo külas, kus hobustki peeti kahe talu peale, tuli neil parandada mitu kilomeetrit. Külale kuulusid määratu suured liivanõmmed, kus isegi kanarbik ei kasvanud, aga tiinusid tuli sedasi palju. Ei aidanud muud, kui vallavalitsusse tuli viia liitrine viinapudel – tavaliselt vallavanema abile –, ja siis kärbiti tee pikkust kohe vähemaks.
Ehk nagu Vaba Maa ühe vallavanema abi kohta kirjutab: ise räägib jumalasõnast, aga iialgi ei unusta ennast seal, kus midagi võib taskusse kukkuda.
Teine mure oli, et riigi arvele oli võetud teid, kus keegi harva, kui üldse, liikus. Neile ehitati sillad ja hoolitseti riigi kulul. Aga paljud elava liiklusega teed jäeti külade hoolde.
