Möödunud reedel kinnitas TTÜ pressiteates, et lõpetab kõik uurimised seoses Nurkse skandaaliga. Sealhulgas ründas rektor Jaak Aaviksoo pressiteates vilepuhujat, väites, et tema käitumine polnud kooskõlas tema töölepingujärgse lojaalsukohustusega. Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Carina Paju leiab, et sellised sõnumid on äärmiselt küsitavad.
TTÜ pressiteate sõnum on ju väga selge: kui sa pole selgeltnägija, siis ära potentsiaalsest susserdamisest üldse rääkima tulegi. Ütlen siin 'selgeltnägija', sest minu teada ei oska veel ükski inimene piiratud tõendite alustel kohe öelda, mida leiavad põhjaliku uurimise käigus õiguskaitseasutused ja audiitorid.
Vihjeandja ülesanne pole teada, kas kokkuvõttes oli tegu pettuse või hoopis tööreeglite rikkumisega. Kusjuures eriti juhul, kui kõik asjaosalised süsteemsele pettusele ja korruptsioonile viitavad.
Mis on vihjeandja ülesanne? Nagu nimigi viitab, on see väärkäitumisest või võimalikust väärkäitumisest vihje edastamine. Ta on tunnistaja, ei midagi muud. On pädevate ja volitatud isikute ülesanne välja uurida, kas vihje viib mõne pettuse avastamiseni või on heal juhul tegu lihtsalt kommunikatsiooniveaga.
Kui vihjeandja järgib kõiki paikapandud samme – üritab asutuse sees probleemi lahendada, ootab ja uurib, pakub tõendeid, ning kui lahendust ei tule, peabki tal olema õigus avalikkuse poole pöörduda.
TTÜ rektori ja teatavate töötajate suhtumine vihjeandjasse nii viimases pressiteates kui varem, sealhulgas töökaaslasi vihjeandja eest «hoiatades», näitab selgelt, miks meil on hädasti tarvis vihjeandjate kaitse seadust.
Esiteks ei tohi vihjeandja stigmatiseerimine ja tagakiusamine, olgu see tööalase õhustiku teadlik pingestamine või töövolituste piiramine, mitte mingil juhul olla tolereeritud.
Teiseks ei saa vihjeandjate kaitse tugineda motivatsioonile, mille ajel vihje edastati.
Esmapilgul võib see imelikuna tunduda, aga selgitan kohe, miks «pahatahtlikkus» ei saa olla teavitajale kaitse mittepakkumise tingimuseks.
Motivatsiooni hindamine kui selline on subjektiivne. Kuidas teha kindlaks, et inimene haudus oma peas kurje plaane? Sellise kriteeriumi esitamine tekitab mugava võimaluse vihjeandja demoniseerida - ning juhul kui tööandja vihjeandmist ei soosi, ta selleks ettekäände ka leiab.
Nagu ka Euroopa Liidus 7. oktoobril vastu võetud direktiivis, tuleb meil tugineda sellele, et rikkumisest teavitaval isikul peab olema mõistlik alus uskuda, et teavitamise ajal kättesaadavaid asjaolusid ja teavet arvesse võttes on ta esitatav teave tõene. Seega kaitse ei kohaldu neile, kes tahtlikult ja teadlikult esitavad ebaõiget ja eksitavat teavet, kuid tagab kaitse neile, kes esitasid ebaõige teate uskudes, et tegu on õige teabega.
Direktiivi järgi tagataks antud TTÜ juhtumi puhul vihjeandjale kaitse nagunii. Vihjeandja esitatud tõendid olid ju õiged - ka TTÜ enda uurimiskomisjon leidis, et tööreegleid on rikutud. Seda, milliseks osutuvad teiste uurimiste tulemused, pole samuti olulised.
Olulised on algsed tõendid ja teave, mille vihjeandja esitas. Lindistused, kirjavahetused, puudulikud dokumendid olid tõesed ning on nüüdseks pädevatele uurimisasutustele üle antud.
Seega see, kas vihjeandja pärast tõendite üleandmist avatult asutusesisese komisjoniga koostööd teeb, ei tohi tema kaitset ega vihjeandja staatust kuidagi mõjutada.
Eriti arvesse võttes, et antud juhtumi puhul oli vihjeandjal eelneva kogemuse põhjal ilmselt tervislik doos skepsist ülikooli enda vastu. Oleks ülikool ja selle rektor eelmisel kevadel juhtumit uurides temaga avatult kommunikeerinud, ei oleks see suure tõenäosusega üldse avalikkuse ette jõudnud.