Valla- ja linnavalitsusi puudutavad korruptsioonijuhtumid on viimasel ajal osutunud kuumaks teemaks. Täienduseks mitmele varasemale sai kolmapäeval avalikuks uudis sellest, kuidas mõni päev varem kohtu esimeses astmes süüdi mõistetud Tartu pikaaegse vallavanema Aivar Soobi kohale on kerkinud juba uus kahtlustus.
Lisaks tõi eelmine nädal olulise uudise Viljandimaalt, kus endine Kõpu vallavanem mõisteti korruptsioonitegude eest reaalselt vangi.
Eelöeldu taustal avaldab keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler kahetsust, et Eesti omavalitsused pole seni pidanud vajalikuks korrektse ja läbipaistva juhtimise teemat piisavalt esiplaanile tõsta.
Kas Eesti valla- ja linnavalitsustes on viimasel ajal hakatud korruptsiooniga seotud ohte paremini tajuma?
Kahjuks paistab seis olevat enam-vähem samasugune nagu varasematel aastatel. Märkimisväärset langustrendi pole. Omavalitsused ei näi piisavalt tõsiselt reageerivat nendele kriminaalmenetlustele, mis puudutavad neid endid või mõnd naabervalda.
Poliitiline kultuur pole eriti muutunud ja seetõttu tuleb tõdeda, et korruptsiooniriske ei osata valla- ja linnavalitsustes hästi hinnata. Ka ei tegeleta piisavalt töötajaskonna teadlikkuse arendamisega, et inimesed oleksid paremini valmis oma töös õigesti tegutsema. Siin peitub põhiline küsimus: miks ei pingutata selle nimel, et töötajad ise oskaks probleemsete otsuste tegemisest hoiduda? See oleks äärmiselt tähtis ja vajalik.
Kelle tegemata töö see on?
Kõik saab alguse omavalitsuste juhtidest. Kui vallavanemad ja linnapead ise probleemi rohkem esile tõstaks, muutuks olukord paremaks.
Selge see, et sedalaadi arengud võtavad palju aega ja positiivsed muutused ei teki üleöö, aga inimesi tuleb harjutada mõttega, et korruptsiooni suhtes kehtib igal tasandil nulltolerants ja et avalikke vahendeid kasutades tuleb alati erahuvid kõrvale jätta.
Kui omavalitsuse juht ise seda ei rõhuta, siis me jäämegi nägema probleeme, kus inimesed eksivad.
Mida näitab statistika? Kui paljud omavalitsusjuhid on sarnaselt Tartu vallavanema Aivar Soobiga sattunud viimastel aastatel oma töö asjus keskkriminaalpolitsei huviorbiiti?
Aastatel 2012–2016 sai kahtlustuse või süüdistuse 17 linna- või vallajuhti.
Eestis näib olevat juurdumas arusaam, et omavalitsuste juhid peaks kohe kahtlustuse ilmnedes võtma poliitilise vastutuse ja ametist taanduma. Kuidas tegelikult toimitakse?
Rohkem on siiski neid näiteid, kus jäädakse kohtuotsuse jõustumist ootama.
Harva peetakse õigeks taanduda juba esimeste menetlustoimingute ilmnedes.
Mõneti on see mõistetav, sest korruptsioonikuritegude uurimine võtab kaua aega. Näiteks Aivar Soobi kohtuasjas neelas kahtlustusest süüdistuseni jõudmine poolteist aastat. Endisele Tartu abilinnapeale Kajar Lemberile esitati kahtlustus juba eelmise aasta kevadel, kuid süüdistust pole siiani. Miks see kõik nii kaua aega võtab? Kas see pole mitte kahtlustatavate ja nende lähedaste suhtes ülekohtune?
Majandus- ja korruptsioonikuritegude lahendamine pole ajakulukad üksnes Eestis, vaid ka mujal maailmas. See on paljuski paratamatus, sest tegu on keeruliste ning suurt hulka inimesi ja dokumente puudutavate kaasustega.
Majandusasjadele on ühtlasi omane see, et kui uurimisega ühest otsast pihta hakatakse, jõutakse varsti lisanduvate juhtumiteni. Need nõuavad samuti tähelepanu ning seetõttu uurimise aeg üha pikeneb ja pikeneb.
Usun, et Eestis on menetluste kiirus viidud maksimaalsele tasemele.
Lõppude lõpuks on ju ka õiguskaitseorganite eesmärk kriminaalasjadega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ma ei näe, et saaksime kiiremini.
Kui paljudele sedalaadi süüdistustele järgneb süüdimõistev kohtuotsus?
Peaaegu kõik need asjad, mille prokuratuur on lõpuks kohtusse saatnud, on jõudnud süüdimõistva ja jõustunud lahendini.
Alates 2012. aastast on meil võtta vaid üks õigeksmõistev otsus. See tähendab, et menetluste kvaliteet on olnud hea ning prokurörid ja uurijad on osanud tulemuslikku koostööd teha.
Kohtusse on mindud nende kaasustega, kus on piisavalt tõendusmaterjali kuritegude toimepanemise kohta.
