Keskkriminaalpolitsei saatis haridusministeeriumile märgukirja, milles palub koolinoortele korruptsiooniteadlikkust õpetada.
Kevadel valmis elanike, ametnike ja ettevõtjate korruptsiooniuuring. Sellest selgus, et võrreldes teiste vanusegruppidega on Y-generatsiooni ehk praeguste 25–34-aastaste seas neljandik ettevõttejuhte, kes on valmis õigustama ebaeetilist käitumist, kui see aitaks nende ettevõttel ellu jääda, finantseesmärke saavutada või neil endal karjääri edendada.
Kas siis tänapäeva noored on loomult ebaeetilisemad kui nende vanemate põlvkond? Keskkriminaalpolitsei vanemametniku Remo Perli arvates see nii ei ole. „Arvan, et põhjuseks on praegune nn idufirmade ajastu, mil kõik käib kiiresti: kiiresti tuleb saavutada areng ja edu. Vanem põlvkond on harjunud, et edu saavutamine võtab aega ja on takistusi. Noori aga kannustab konkurents ja kiirustamine,” selgitas Perli. Takistuste vältimiseks ja kiiresti eduni jõudmiseks on noored valmis ka ebaeetilisteks tegudeks, kui neile pole varakult räägitud korruptsioonist ja selle laiast halvast mõjust. „Jõuamegi selleni, et kui neile pole korruptsioonist räägitud, siis nad sageli ei hoomagi seda, et teevad midagi väga valesti. Nad lihtsalt üritavad oma asju ajada nii, nagu oskavad. Noored pole olemuselt ebamoraalsemad. Õpilasi vaadates ma ei näe, et nad oleksid teistmoodi või muutuksid kahe-kolme aasta pärast pahatahtlikumaks,” arutles Perli.
Korruptsiooniriski ei tajuta
Keskkriminaalpolitsei ametnikud kohtusid tänavu viieteistkümnes gümnaasiumis 800 õpilasega, et nendega korruptsioonist rääkida, ja jõudsid pärast koolides veedetud tunde järeldusele, et meie noorte korruptsiooniteadlikkusega on halvad lood. „Küsisime näiteks: kuidas suhtute, kui saaksite katkise auto 20 euro maksmisega ülevaatuselt läbi? Ühe õpilase vastus oli, et kui küsitakse nii vähe, siis tundub, et see polegi suur rikkumine, kui aga oleks küsitud näiteks sada eurot, siis oleks juba tunne, et on korruptsioon ja suur rikkumine,” tõi Perli näite. „Gümnaasiumiõpilaste korruptsiooniriskide tajumine on madal, ent see ei tähenda, et nad oleksid rumalad. Neil lihtsalt pole kokkupuuteid selle teemaga, sest kooliprogrammi raames ei räägita sellest üldse või väga vähe,” selgitas ta õpilaste korruptsiooniohtlike seisukohtade tausta. „Esitasime õpilastele eri küsimusi, et aru saada, kas noored on enda meelest korruptsiooniga kokku puutunud. Selgus, et noored ei tea, kas on, ja saavad sellest ka ise hästi aru. Üks õpilane vastas näiteks: „Ma ei usu, et oleksin korruptsiooniga kokku puutunud, samas pole ka kursis sellega, milline korruptsioon on, nii et on võimalik, et olen kokku puutunud,”” meenutas Perli.
Politseinikud jõudsid järeldusele, et teemat ei käsitleta, sest selleks pole häid õppevahendeid ja paljudel õpetajatel pole oskusi ega teadmisi, kuidas korruptsioonist rääkida. Ent vanarahvas ütleb: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Keskkriminaalpolitsei juht Mati Ombler saatis haridusministeeriumi kantslerile Tea Varrakule märgukirja, milles pakkus politsei abi õpetajate koolitamiseks ja jagas soovitusi, mida ministeerium võiks teha.
„Igal aastal lõpetab gümnaasiumi 6000–7000 noort ja me tahaksime, et see põlvkond oleks haritud ja kursis riskidega, mida korruptsioon kaasa toob. Me peame selleks midagi ette võtma,” selgitas Perli.
Keskkriminaalpolitsei pakkus, et justiitsministeerium ja korruptsioonikuritegude büroo võiksid koos õpetajate esindajatega õppematerjalid üle vaadata ja neid täiendada. „Kuna võtmeroll noorteni jõudmiseks on õpetajatel, siis teeksime selle teema esmalt õpetajatele huvitavaks ja arusaadavamaks. Me saaksime aidata õpetajate koolitamisega,” märkis Perli.
KUIDAS KOOLINOORTELE KORRUPTSIOONIST RÄÄKIDA?
Korruptsioonitaju kujuneb sellest, mida noor näeb ja kuuleb. Kui koolis selle kohta õpet ei anta (ja ka kodus ei räägita), siis tekib noortel ettekujutus, et korruptsioon on normaalne. Eriti tuleb arvestada, et korruptsioon on kuritegevus, millel esmapilgul ei tundugi ohvrit olevat: üks pool saab raha ja teine soovitud teenuse ning see oleks justkui kahe inimese vaheline diil, mis ei mõju halvasti mitte kellelegi. Keskkriminaalpolitsei vanemametnik Remo Perli püüab õpilastele esinedes tuua näiteid neile lähedastest valdkondadest, et noortel oleks lihtsam mõista: kahe osapoole omavaheline sahkerdamine kahjustab tegelikult paljusid. „Näiteks Pärnus oli juhtum, kus koolis laste toitlustamise eest vastutav töötaja omastas osa raha. Käisime samas koolis rääkimas ja saime õpilastele tuua näite, et nende toidurahast võeti osa raha ära, ja nad mõistsid, et said selle tõttu kehvemini süüa ehk mõju oli kogu koolile,” sõnas Perli.