Meid ümbritsevaist ohtudest on üks suuremaid just korruptsioon.
See vaenlase – pole oluline, kas sise- või välisvaenlase – relv võib olla nii ohtlik, et teatud juhtudel ei saa sellega tegeleda ainult politsei ja sekkuma peab juba julgeolekuteenistus.
Kui organiseeritud kuritegevus valitseb teatud regioone, pannes oma rahakotist sõltuma ka avaliku võimu, siis on naiivne oodata, et suudetakse vastu seista välisohule. Ukrainas kasutas ja kasutab FSB organiseeritud kuritegevust oma käepikendusena. Kurjategijal on ükskõik, kellele teenust müüa. Korruptsioon on vahend tehingu sõlmimiseks.
Kui korruptsioon, kuritegeliku ühendusega sarnane kohalik valitsemine on mingis piirkonnas muutunud selliseks, et ainus tunnus, mis meenutab Eesti Vabariiki, on lipp vallamaja katusel, siis on põhiseadusliku korra püsimine küsitav. Strateegilist riigi osalusega äriühingut juhtiv korruptant võib tekitada riigi majandushuvidele pöördumatut kahju. Riigi majandushuvid on aga meie kõigi heaolu küsimus. Ma ei taha, et meie kõigi arvelt varastav sisuliselt Eesti vaenlane juhiks meie kõigi vahenditest rahastatavat ettevõtet. Eestile kriitilisel hetkel lähtuks ta põhimõttest: kes maksab, see tellib muusika. Kuid peamine on meeles pidada: nõrk riik = haige ühiskond, kus igal ühiskonnaliikmel on halb ja ebaturvaline olla.