Äripäeva hinnangul võiksid kiirlaenufirmad eetikakoodeksis ise sätestada krediidikulukuse suurima aktsepteeritava määra.
Kui kiirlaenufirmad valiksid isereguleerumise tee ning lepiksid kokku teenuse osutamise põhimõtetes, siis ei oleks riigil tarvidust nende tegevusele seadusega piire seada.
Äripäeva hinnangul oleks kiirlaenufirmadel mõistlik teha eetikakoodeks, mis sätestaks kõigi muude tegutsemispõhimõtete hulgas ka krediidikulukuse suurima aktsepteeritava määra. Ehk siis selle, mille riiklikuks määratlemiseks on justiitsministeerium koostööd teiste ministeeriumitega pead kokku pannud ning valmis kirjutanud eelnõu, mis on juba ka valitsuses heakskiidu saanud. Samuti võiksid kiirlaenufirmad kaaluda assotsiatsiooni või mõne muu esindusorgani moodustamist lätlaste eeskujul – selline organisatsioon võikski olla tegutsemispõhimõtete kokkupanemise algataja.
Riigi eesmärk mõistetav. Riik on kiirlaenude hinna ülempiiri seadmisega seadnud eesmärgiks kaitsta neid inimesi, kes võtavad laenu emotsioonidest ajendatud otsuse ajal, arvestamata sellega, kas nad seda tagasi maksta suudavad. Riigi sõnastatud eesmärk on avalikkusele arusaadav. Vaevalt teab küll igaüks kedagi, kes on kiirlaenu võtnud ja hätta sattunud, kuid hinnanguliselt 50 000 kiirlaenudega hätta sattunud inimest on Eesti suguse pisikese riigi jaoks piisav hulk inimesi, et probleemiga seadusandlikus korras tegeleda.
Samas on tänases Äripäevas sõna saaval Bigbanki juhatuse esimehel Kaido Saarel head argumendid näitamaks, et rahal ongi tõepoolest eri olukordades erinev hind. Rahavajadus võib olla ootamatu ja ajutine ega pruugi sõltuda selle vajaja vara hulgast. Teenus, mis on turul olemas ja leiab kasutajaid määral, mis teeb tegevuse majanduslikult mõttekaks, on vajalik.
Ent kiirlaenufirmade maine oleks palju parem ja nende tegevus ühiskonnas palju paremini mõistetud, kui seda teenust pakkuvad ettevõtted ise ka oma maine pärast natuke muretseksid ja seda muret ka välja näitaksid. Kuna Lätis tegutseb pangaväliste laenuasutuste assotsiatsioon, saavad seal inimesed näiteks kirjutada avalduse, mis keelab neile endile kiirlaenu väljaandmise. Eestis kehtib analoogne süsteem näiteks kasiinosõltlastele, kes saavad ise endale „kasiinokeelu“ peale panna. Põhimõte on sama nagu alkoholisõltlaste ampullil.
“Ampulli” asemel firmade kokkulepe. Rohkem kasu kui kiirlaenusõltlaste „ampullist“ oleks aga kiirlaefirmade eneseregulatsioonist ja selgelt paika pandud eetilistest piiridest. Praegu seaduseelnõusse kirjutatud kolmekordses Eesti Panga viimase kuue keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuses kõrgeima krediidikulukuse määrana oleksid ju kiirlaenuettevõtted võinud ka ise kokkuleppele jõuda. Avalik arvamus oleks võib-olla tolereerinud ka kõrgemat määra, kui see oleks tulnud ettevõtteilt endilt koos küllaldaste põhjenduste ja muude põhimõtete selgitamisega.
Kohtupraktika kaudu piirmäär tegelikult juba toimib, seaduseelnõu toob selle lihtsalt allapoole. Riigikohus on tänavu märtsi määruses jõudnud seisukohale, et liigkasuvõtjalikku intressi sisaldav laenuleping on õigustühine. Kõnealuses lahendis on piir seatud kuuekordse Eesti Panga eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra peale.
