Ettevõtja Jüri Mõis räägib Maalehe usutluses, et lubatu ja lubatava piir on ajas palju muutunud ning korruptsiooniga vahele jääjad on vana kooli tegijad, kes muutusi ära ei tajunud.
Tekitasite tormi veeklaasis teatega, et tegite omal ajal avalduse kapole, kuidas kolmikliidu parteid said kõik Tallinna Sadamast raha. Nüüd aga on sadama-loo hoopis tagaplaanile tõuganud Savisaare kaasus, kus on kahtluse all ikka väga tuntud ärimehed.
Sadama-lugu on tegelikult ikkagi tõsisem. Savisaare-asi on ju igapäevane, tavaline, mis seal ikka imestada.
Peame ju vaatama, kust me tuleme. On väidetud, et Ida-Euroopas on ainult Eestil ja Sloveenial korruptsioonitase lääne omaga võrreldav. Ülejäänud riikides on olukord täiesti hull.
Eesti korruptsioonitajumine on Transparency Internationali andmeil üsna Euroopa keskmisel tasemel, maailmaga laiemalt sugugi mitte halb võrdlus.
Mul isa armastas öelda, et riigivargus on süüta vargus. Sest meil ei olnud oma riiki. Kui riigil midagi halvasti läks, siis me vaikselt rõõmustasime selle üle. Vähemalt meie peres oli selline hoiak.
Pärnu lähedal Saugas köeti läbi mu noorusaja koduahjusid Vene lennuväljalt varastatud kütusega. Mina tegin 11–12aastase poisikesena vahel ise ka tehingu, kui täiskasvanuid kodus polnud ja sõdurid käisid pakkumas – konjakipudeli eest sai 200 liitrit reaktiivkütust. Programm “konjak nafta vastu”. Elu nii käiski.
Artikkel jätkub ...
