Tänavu sügisel pole möödunud pea ainsatki nädalat ilma avalikkuse ette jõudnud korruptsiooniuudisteta. Tallinna Sadama endiste juhtide skandaal, Tallinna linnapea Edgar Savisaare altkäemaksuvõtmise kahtlus, väiksemate omavalitsuste kaasused… Viimati lisandusid maanteeameti eksamineerijate kahtlustamine juhilubade väljastamisel ning nn passimaffia ehk politsei- ja piirivalveameti (PPA) töötajatele tuginenud võrgustik, mis tegeles ebaseaduslikult eri dokumentide väljastamisega.
Ühest küljest näitab eripalgeliste juhtumite rohkus uurimisasutuste suutlikkust korruptsiooni vastu võidelda, samas sunnib murelikult küsima, mis meil siis nüüd lahti on. Siiani oleme iseäranis Kesk- ja Ida-Euroopa võrdluses paistnud silma riigina, kus korruptsioon pole eriti suur probleem. Mullu avaldatud Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksis sai Eesti 69 punkti, millega olime 174 riigi seas 26. kohal – samal real Prantsusmaaga. Nimetatud indeks reastab riigid 100-pallisel skaalal, millest 0 kajastab kõrget tajutud korruptsiooni ning 100ga hinnatakse riiki, mida tajutakse korruptsioonivabana.
Mure praeguse olukorra pärast tekib just seetõttu, et lisaks suurele ehk poliitilist ja ärieliiti puudutavale korruptsioonile on avaldunud n-ö pisikorruptsiooni ilmingud. Just pisikorruptsioon on aga nähtus, mis puudutab kogu ühiskonda laiemalt. Ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige Asso Prii nimetas kolmapäeval Kuku raadio saates «Vahetund Postimehega» esinedes just maanteeametis toimunut lausa šokeerivaks.
Tema sõnul oldi Eestis üsna veendunud, et olukorrad, kus tavakodanik pidi ametiasutusega suheldes kedagi nii-öelda määrima, on jäänud minevikku ning seda edastati ka väljapoole. Samas annab see võimaluse korruptsiooni ohtlikku mõju selgitada, sest pisikorruptsioon mõjutab inimest vahetult.
Ravijärjekorras ette ostmisel võib inimene ühel hetkel nautida korruptiivset hüve, ent teises olukorras, kui ta ootab operatsiooni, ostetakse teda ennast välja. Juhiloa ostnud oskusteta isik võib liikluses põhjustada traagiliste tagajärgedega õnnetuse.
Eespool toodud mõtlemapanevad näited illustreerivad pisikorruptsiooni ohtlikkust ning näitavad samas, et selles, kuidas avalikkus korruptsiooni mõistet sisustab, kajastub ka korruptsiooni olemus ja määr ühiskonnas. Teisisõnu sõltub korruptsiooni vastu võitlemisel väga palju meist endist. Meist – kodanikest riigis, töötajatest organisatsioonis. Mitte asjata ei võrrelda korruptsiooni kultuuriga, mille kujundamises on igaühel oma roll täita.
